Mis ähvardab mereriiki Saaremaad? (1)

Mis ähvardab mereriiki Saaremaad?

 

Võtsin hiljuti osa Moskvas toimunud rahvusvahelisest meregeoloogia konverentsist, kus räägiti ka saarlasi huvitavatest probleemidest.

Nõupidamine oli esinduslik ja mitmesajast esitatud ettekandest ülevaadet anda pole loomulikult võimalik. Peatuksin vaid kolmel, saarlasi ehk kõige rohkem huvitaval küsimusel. Need oleksid meretaseme tõus, Nord Streami gaasitrass ja mürkkemikaalid Läänemere põhjas.

Inimesi hullutatakse praegu kliima võimaliku järsu soojenemise ja ookeanide veetaseme suure tõusuga.Väidetakse isegi, et kliima soojenemise taga on eeskätt inimtegevus. Suuremat valet on raske välja mõelda, sest inimkonna tegelik panus jääb kuskile 0,17–0,20% piirimaile ja süsihappegaas pole kaugeltki kõige määravam kliimamuutusi põhjustav komponent.

Pealegi pole veel ühemõtteliselt selge seegi, kas kliima soojenemine on põhjustanud süsihappegaasi hulga suurenemist atmosfääris või hoopis vastupidi. Kui polaaraladele koondunud jääkilp mingil põhjusel sulaks, tõuseks maailmamere veetase 64 m võrra ja uputaks ligikaudu 15 miljoni ruutkilomeetri suuruse maa-ala. Vee alla jääks ka kogu Saaremaa.

Kuid õnneks kuulub seegi ulmelugude valdkonda ja saarlased võivad rahulikult hingata.Veepinna tõus aastail 1950–2000 oli keskmiselt 1,8 mm/a ja kui tõus peakski pisut kiirenema, siis sajandi lõpuks ei tohiks veetõus ületada 30–40 sentimeetrit.

Kuidas aga suhtuda gaasitrassi rajamisse Soome lahe ja Saaremaa lähedasse merepõhja?

Põhjameres on gaasitrasse hulgi ja ega Nord Streami gaasitrasski meid oluliselt ei häiriks, kui ta ei vajaks oma pikal teel kompressorjaamu, vähemalt üks iga 200 km järel. Neid on odavam teha maismaale kui merepõhja püstitatud platvormidele. Ja kujutagem ette, et üks sellistest tuleks Suursaarele, siis teine paikneks loogiliselt kas Naissaarel või Osmussaarel ning järgmine juba Saaremaa rannikul.

Seega jäägem lootma, et trass kulgeb ikka Soome ranniku lähedal või hoopis tervikuna maismaal, sest Gazpromi sõjaväestatud üksusi ei taha küll ükski riik oma piirides näha. Gaasitrassi võimaliku paigutuse üle oli nõupidamisel palju diskussioone nagu sellegi üle, kas Venemaal selle toru jaoks gaasi üldse jätkub.

Saarlastele ehk kõige ebameeldivam on Läänemerre pärast Teist maailmasõda uputatud mürkkemikaalid, milliseid võib meres olla üle 300 000 tonni. Nende ohtlikkust ja levikut on viimastel aastatel uurinud Kaliningradi meregeoloogid, kes oma tööde tulemusi konverentsil ka tutvustasid. NSV Liidu meremehed heitsid konteinerid ja pommid ipriidi, adamsiidi ja teiste mürkkemikaalidega lihtsalt üle parda ja nende täpne asukoht on teadmata.

Metalli korrosioonikiiruseks loetakse Läänemere vees umbes 0,11–0,13 mm/a. Seega peaks pommide ja konteinerite metallümbris olema praeguseks täielikult läbi roostetanud ja mürgile on tee vette valla. Kuid lohutusena mainiti, et meres on baktereid ja teisi organisme, kes on hakanud mürkidest toituma ja seega ohtu vähendavad.

Halvem on lugu, kui geoloogid haardkoppadega või kalurid võrkudega pommid laeva tõstavad. Rootsis toob meri igal aastal randa kümneid ohtlikke leide, Taanis on aga kaluritega olnud mitmeid tõsiseid mürgitusjuhtumeid. Saaremaa kalureid on jumal seni säästnud, kuid ettevaatlik peab meilgi olema.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 60 korda, sh täna 1)