Muhulased tahavad hakata oma noortele muhu kielt õpetama (5)

Muhulased tahavad hakata oma noortele muhu kielt õpetama

 

Eile sai kahe tosina jagu muhulasi kokku Hellamaa külakeskuses, et rääkida muhu keelest ja sellestki, et muhulane peaks oskama oma murdes rääkida. Samas on oluline talletada oma keel üleskirjutatuna nii, et see säiliks tulevastele põlvedele ja oleks arusaadav ühtemoodi kõigile.

Võrokestest tuleb kõvasti eeskuju võtta, nad on keele säilimiseks teinud ära tohutu töö, lausus Muhu muuseumi direktor Kadri Tüür.

“Tieks nõnna, et täna sii laua taga kõik sõnavõtud oo ainult muhu kieles,” tegi Kadri Tüür koosistumise alguses ettepaneku. Ta ütles, et üks asi, mida Muhus tuleks noortele õpetada, on Muhu murre. Aga kuidas täpselt seda teha, jäi ka koosolemise lõppedes siiski paika panemata.

Liis Pallas pakkus välja, et üks reaalsemaid variante oleks Muhu noortekeskuses korraldada järgmisel aastal mingi kursus, mille kaudu saaks noori murde juurde tuua. Kuna sundusega ei saa suurt midagi teha, siis tuleks muhu keele õppimine kuidagi muuta ahvatlevaks ja ligitõmbavaks.

Kadri Tüüri arvates tuleks edaspidi välja anda Muhu murde tekstide ja tekstinäidiste kogu, mida koolilapsed saaksid lugeda, tundides kasutada, ja mida oleks huvitav sirvida ka vanematel inimestel. Kas see raamat just õpik peaks olema, aga ta peaks kindlasti sisaldama ka väikese ülevaade, et missugune on Muhu murre grammatiliselt, mis eristab teda kirjakeelest. Raamatus peaks olema ka vanu ütlemisi, liisusalme, laule, vanu ja uuemat sorti murdetekste, et saaks aru, kuidas keel on arenenud.

Muhulastele külla tulnud Silja Grünberg Eesti Keele Instituudist rääkis oma kogemustest vadja keele kogumisel. See hääbuv keel on mingil määral säilinud Peterburi lähedal ja Narva taga. Kuna ainus viis keelt säilitada on see kokku koguda ja üles kirjutada, siis selleks on keeleuurijad koostanud vadja keele sõnaraamatu.

Grünberg rääkis, et kõige parem viis keelt koguda on lindistada nende inimeste juttu, kes räägivad puhast murret. Neid inimesi on Muhumaal palju, aga palju on ka sisserännanuid, kes ei tea muhu keelest enam midagi. Aga üleskirjutamine peaks toimuma viisil, et see oleks lugedes üheselt arusaadav kõigile. Kuna ei ole olemas ühtset Muhu murret, siis tuleks käia külast külasse ja kirjutada sarnaselt vadja keele kogumise praktikale üles kõikide sõnade hääldusviisid.

Koosoleku lõpus jäi kõlama üleskutse, et võimalikult paljud muhulased hakkaksid murret üles kirjutama. Muuseum omalt poolt koguks need üleskirjutused kokku ja niimoodi saaks alguse see tekstikogu, mis oleks vajalik keele õppeks. Paari kuu pärast saadakse uuesti kokku ja mõeldakse edasi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 85 korda, sh täna 1)