Võidusammas või vabaduse monument? (2)

Võidusammas või vabaduse monument?

 

Kas vajame võidusammast või vabaduse monumenti? Või mitte kumbagi neist? Eelmise nädalavahetuse Eesti Päevalehes oli mitu artiklit, milles avaldati arvamust sellega seoses, et vabaduse/võidusamba konkursi võidutööd hiljuti muudeti ja esitleti nüüd kohendatud varianti.

Pärast lehe läbilugemist jäin pikalt mõtlema, et miks me üldse sellist sammast vajame.

Sisimas tunnen, et silmakirjalikkus on kogu ettevõtmise ideed ja eesmärki tuhmistamas. Kogu seda kemplemist, vastasseise ja võltspaatost kõrvalt vaadates on tunne, et selle ümber toimuvat on ümbritsemas negatiivne aura. Ükskõik, kas loed vastaste või pooldajate argumente, valdaval osal neist on mingi kont hambus, vaimusilmas näen vihkavaid nägusid, tigedaid grimasse ja häälttõstvaid prominente. Vaid üksikud oskavad argumenteeritult väidelda ja nende mõtteavaldusi tallatakse emotsioone ohjeldamata jalge alla.

Samba konkursse on korraldatud juba eelmise sajandi kolmekümnendatest aastatest peale, ükski ei ole seni teostuseni jõudnud.

Teiseks tegelevad asjaga nii suured isiksused, et teiste arvamus nende kõrvale ei mahu: näiteks presidendi vahetudes tõmmati eelmisele ideele kriips peale; poliitikud kemplevad, kelle võimu ajal saab samba püstitamine teoks; kunstnikud on solvunud, et nende arvamust ignoreeritakse ja neid kui spetsialiste on viimastel aastatel enamikust avaliku ruumi projektidest kõrvale jäetud.

Ka kiriku esindajad on sedakorda julgelt sõna võtnud, ei mäletagi, millal nad viimati Eesti valukohtade suhtes oma seisukohta nii jõuliselt väljendasid. Pikka aega ei suudetud kokku leppida selleski, kas tahetakse võidusammast või vabaduse monumenti.

Aastaid vaieldi ka selle üle, kuhu üldse see võidusammas või vabadusemonument püstitada. Nüüd jageletakse selle üle, kui sihvakas see post peaks olema. Pealegi ei tundu samba püstitamise soov siiras – on tunne, et selle ümber toimuva käraga soovitakse tähelepanu kõrvale juhtida tõsisematelt asjadelt. Ja miks korraldab konkurssi kaitseministeerium?

Lisaks on praegu kitsa ringi inimeste poolt valitu vastandava olemusega. Kui me tuletame meelde sõjalist võitu millegi üle, siis on see võit ju samas kellegi vastu – selle, kes kaotas. Ja kui vaadata üksikisiku või sõduri tasemelt, siis sõjas ju võitjaid ei ole.

Sõda meenutades tulevad pähe rusuvad mõtted, olenemata sellest, et meie vabadussõda ei saa kõrvutada suurriikide agressioonidega. Maailmas mõistetakse sõda valdavalt ühtmoodi, tänapäeva propaganda ja meedia nimetab paljusid vabadusvõitlejaid lihtsalt terroristideks.

Millegi oma rahva jaoks väga olulise püstitamisel peame mõtlema sellele, et see märk kõneleb meist teistele rahvastele. Paljud võivad hämmeldunult küsida, miks me püstitame 21. sajandil ausamba sõjale? Hakka siis välismaa tuttavale loengut pidama sellest, et meie vabadussõda oli eriline!

Monumendist, mis on rajatud vabaduse ülistamiseks, peaksid aru saama kõik kultuurid, ka need, kes vabadust alla suruvad. Kui mõtlen eri riikides püstitatud vabadusmonumentidele, siis need on rajatud selleks, et kogu maailmale meelde tuletada, et peame vabadust pühaks. Vabadussamba püstitame mitte ainult eestlaste jaoks, vaid ka kõikide teiste inimeste jaoks, kes siin elavad ning kes hindavad eestlaste tarkust vabaduse vägivallata taastamisel ja selle hoidmisel.

Riiga püstitatud vabadussammas jäi isegi Nõukogude võimu poolt maha kiskumata. Koguni võõrvõim mõistis, mis on vabadus ja ülistas seda, kuigi tegelikkuses surus seda kõlavate sõnade ja ajuloputusliku propaganda varjus halastamatult maha. Suurlinnade monumentide juures on rõhuval enamikul kasutatud inimfiguuri, mida vaadates tekib emotsionaalne side.

Võib-olla tõmbab eestlase loomus sellise hingetu asja poole? Inimesed tegelegu oma sugulaste ja lähedaste mälestusega isekeskis, meil üks võit vajab tähistamist! Väljavalitud sambal puudub inimlik mõõde ja hing. Seda vaadates on tunne, et mind püütakse hoopis väiksemaks teha, kui ma olen, minu isikut püütakse madaldada ja inimesena alla suruda. See sammas rõhutab võimu ja vägevust – võimuga kaasnevadki võidud ja kaotused.

Kui selline asi meid nii tülli ajab, siis ärgu olgu seda üldse olemaski. Tegelikult võib juba praegu leida objekte, mis sümboliseerivad meie vabadust, kas või Toompea Pikk Hermann või rahvusraamatukogu, mille tähendust meie jaoks ei saa võrrelda sõjakusega. Eesti lipp on kahtlemata vabaduse suurim sümbol, mis enamiku kodudes olemas.

Kui loen oma teksti uuesti läbi, tunnen, et olen üks nendest, kes on tahtmatult konflikti kaasatud. Kui end argitasandile tagasi tuua, siis ütleks hingepõhjast ausalt: minge metsa oma sambaga! Mulle ei ole riiusammast vaja, mulle pole üldse mingit sammast vaja. Mulle valmistas pigem rõõmu see liivaloss, mis mu laps suvel randa ehitas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)