Ilmar Raag: ma tahaksin, et minu CV algaks 2007. aastaga

Ilmar Raag: ma tahaksin, et minu CV algaks 2007. aastaga

 

Režissööri, stsenaristi ja meediaeksperti Ilmar Raagi võib küll õigusega pidada käesoleva aasta tuntuimaks saarlaseks mandril.

Ka Raag ise peab lõppevat aastat murdeliseks: “Ma tahaksin, et minu CV algaks 2007. aastaga.” Tabasime pärjatud filmitegija otse PÖFF-i (Pimedate Ööde Festivali) tuiksoonelt, et rääkida tema juurtest ja mõjutustest, edust ja hirmudest, minevikust ja tulevikust.

Maadlustreeneri poeg

“Nii palju kui mäletan, sündisin ikka küll Saaremaal,” sõnab Raag oma pärinemise kohta, täpsustades, et sünnikoht oli 1968. aasta Kuressaare.

“Mäletan, et ema töötas mul ühes majas, mida nimetati sanepid-jaamaks. Aga päris täpselt ma aru ei saanud, mis nad seal teevad. Valged kitlid olid neil igal juhul seljas ja istuti kontorilaudade taga.” Oma isa kohta mäletab Ilmar pigem aga seda, et ta oli maadlustreener, kui seda, et isa koolis ka joonestamist õpetas.

“Eks mind ikka kutsuti maadlustreeneri pojaks, kuigi mina väga spordilembene polnud.” Nüüd teab Ilmar, et kuigi vanemad üritavad oma lastele varajases nooruses palju asju selgeks teha, siis tihti saadakse vanemate õpetustest ja tarkustest aru alles aastaid hiljem. Nii on Ilmaril lood just sporti suhtumisega.

Tulevik maamehena

“Aga ka arusaamisega, kuidas tehakse kõvasti tööd,” lisab ta. Ema liini peale mõeldes, kelle vanemate talu asus Tahula külas, oleks Ilmarist pidanud saama fanaatiline maamees. “See asi tundub minu jaoks ikka liiga raske. Aga teistpidi võttes – sellist maainimestele omast tõsimeelset suhtumist on minus küll.

Selle vahega, tõsi, et meie peres oluliselt palju alkoholi ei tarvitatud.” Ja mida aeg edasi, seda vähem on Ilmar üldse vägijooke nautinud. “Kooli ajal sai sellega seoses nalja. Olin mitmes mõttes hilise arenguga ja sel ajal kui kõik suitsetasid ja jõid, mina seda ei teinud.” Ilmar tundis koguni, et tal on justkui midagi viga, et teda pidutsemine ei tõmba.

Luuserite kool

Kuressaares ehk toona Kingissepas alustas väike Ilmar ka kooliteed. “Mina olin Kingissepa algkooli viimase lennu lõpetaja,” ütleb ta, meenutades kooli uhket lõpupidu: “Mälestuskild morsiklaasidest, mille märjad servad olid kastetud suhkru sisse.” Veel on Ilmaril varasest noorusest meeles, kuidas talle kümneaastaseks saamise puhul kell kingiti.

“See oli minu esimene kell, mille ma kaks kuud hiljem ära kaotasin.” Kurioosne on aga tõik, et kõik kellad, mis Ilmarile on eales kingitud, on ta ära kaotanud. “Mul ei ole tänaseni käekella,” näitab Ilmar demonstratiivselt tühja rannet.

Kooliaja juurde tagasi tulles on Ilmar tagantjärele väga rahul, et ta just Kingissepa 2. keskkoolis käis. “See oli nn luuserite kool. Nimelt pärast seda kui üks keskkool jaotati kaheks, siis linna väärikamate kodanike lapsed läksid esimesse keskkooli ja vähem väärikamate ja jõukamate perede lapsed teise keskkooli.”

Ilmari sõnul tõi selline veelahe väga hästi esile järgmise fenomeni: igas ühiskonnas on terve rida inimesi, kellele ei ole võimalusi antud ja kellest nii palju ei peeta. Teise keskkooli mineku läbi said need noored võimaluse näidata, mida nad tegelikult saavutada suudavad ja oskavad. “Sestap pean ma meie kooli just vaimu mõttes üheks Eesti parimaks kooliks 80-ndatel,” on Ilmar uhke.

Eakaaslased kui õpetajad

Filmide peale hakkas Ilmar mõtlema 9. klassis. “Käisin kinos vaatamas Mihhail Uljanovi filmi “Ilma tunnistajateta”. See oli Raagi sõnul kammerlik film, mille peale rahvas just tormi ei jooksnud. “Mulle see film aga mõjus.”

Kahjuks ei teadnud Ilmar Saaremaal ühtegi inimest, kes oleks oma eeskujuga veennud filmi tegema. “Toona polnud ju videokaameraid. Tõsi, 16- millimeetrilisele lindile oleks võinud midagi teha.” Filmiatribuutika puudumisel tegi Raag hoopis kooliteatrit: “See oli väga tore ning mulle meeldis just see, et me rajasime kooliteatri ilma juhendajata. Ei olnud kedagi, kes oleks oma autoriteeti peale surunud.” Heade sõnadega meenutab Ilmar ka kooliraadiot.

Kool oli selleski mõttes kasulik aeg Ilmarile, et koolikaaslased ja sõbrad olid talle tihti olulisematekski teejuhtideks kui pedagoogid. “Keskkooli sõbrad õpetasid elu ja üldise kultuuri mõttes rohkem kui kooli õpetajad. Näiteks Ain Lemberi soovitusel lugesin iseseisvalt läbi prantsuse eksistentsialistide Albert Camus’ ja Jean-Paul Sartre’i teosed. Ja Juhan Viidingut.”

Teine sõber aga soovitas Ilmaril lugeda Oscar Wilde’i “Dorian Gray portreed”. Üldse on Ilmar rahul, et mingit ideoloogilist survet ta kooli ajal ei tundnud, isegi vaatamata sellele, et oli suhteliselt siiras komnoor. “Kõik teadmised ja tundmused tulid iseendast, raamatutest ja koolist.”

Kinnisvara Natura alal

Läbikäimine Saaremaaga on Ilmaril praeguseks kahjuks harvaks muutunud. “Ilmselt osalt seepärast, et olen oma peas jäänud lapsemeelsemaks kui enamik saarlastest.” Ilmar rõhutab, et üks kõige olulisemaid asju siin elus on mitte loobuda oma keskkooli unistustest.

“Mulle tundub, et kui keskkool läbi sai, siis oli kõigil kibekiire ellu astuda ja suureks saada. Lisaks veel vabariigi taassünd. Kõigil oli ühtäkki kiire oma kohta siin elus leida.” Ilmar sai enda sõnul korralikuks inimeseks kümme aastat hiljem kui enamik tema klassikaaslasi. Korralikuks hakkamise all peab Ilmar silmas kodu leidmist ja n-ö maha rahunemist. Tema tahtis enne palju reisida ja reisib siiani.

“Kui nüüd Kuressaarde sattuda, kust ma pärit olen, siis pereringis istumine nii huvitav ei ole. Kuressaare on selline korralike inimeste linn.” Ilmar läheks ise parema meelega loodusesse või loodusmatkadele.

“Muuseas emapoolse suguvõsa kaudu kuulub meie perele 40 hektarit maad. See pole põllumaa, aga ka mitte mets. Hoopis Natura 2000 kaitse alla kuuluv sooala. Tegelikult mõttetu märgala.” Samas vastab see just ideaalile, mida Ilmar vajab. “Ei tahaks mina maad harida või metsa raiuda. Peaks olema mets, mille keskel on väike lagendik, kuhu oma maja ehitada, ning kindlasti peaks olema võimalus luua sinna jalutamisrada.”

Kui eestlane on kümne aasta jooksul mõelnud pingsalt kinnisvara soetamisele, siis Ilmari kinnisvaraideaaliks on mitte teadmine, et ta saab korteri või maja, vaid see, kas selle ümber on piisaval hulgal metsa. “Just loodust peangi ma Saaremaa põhiosaks.”

Saarlased – kangekaelne tõug

Ilmar tunnistab, et saarlased on eriline tõug, nagu tavatsetakse viidata.

“Saarlased tunduvad kangekaelsemad ja tõsisemad inimesed. Samas pole mul selle tundmuse tõestuseks ühtegi uurimust võtta, et seda kuidagi mõõta,” teatab sotsioloogia taustaga Ilmar. Seda teab ta küll kinnitada, et need saarlased, kes end mandrile murdnud, peavad kahekordselt pingutama, et ennast üles töötada ja kusagil pinnal püsida. “Saarelt mandrile tuleku tingis minu puhul kõrghariduse omandamine. See oli paratamatu. Ja keskkoolist peale tahtsin ma maailma näha. Prantsusmaa oli ja on siiani minu unistuste maa.”

Nii läks Ilmar Tartu ülikooli ajalugu õppima. Just ülikoolis mõistis ta, et kuigi oli oma Kingissepa 2. keskkoolis käimisega väga rahule jäänud, oli lati kõrgus teiste koolidega võrreldes erinev.

“Klassikalise hariduse mõttes oli seda raske võrrelda Miina Härma või toonase 7. keskkooliga.” Ilmari sõnul oli tekkinud nn establishment’i ringkäendus, et selles maailmas endale koht leida või ellu jääda, peab tööd tegema. “Väga paljude saarlaste jaoks on olnud just mandrile minek murdepunktiks. Mõned on alla vandunud ja mängu kaotanud, aga need, kes on ellu jäänud, on kaks korda tugevamad, sest nad on kaks korda rohkem tööd teinud kui suvalise establishment’i hulgast tulnud.”

Ilmar tunneb kõigi mandril elavate saarlastega ühtekuuluvustunnet. Ja Kuressaaret peab ta ka maailmakodanikuna ikka oma kodulinnaks. “Tallinn on Eesti jaoks kui mõttetu kaluriküla Põhja-Eesti paerannikul.”

Liigagi edukas aasta

“Olen praeguseks hetkeks aru saanud, et olen hästi palju ringe teinud, enne kui olen sinna jõudnud, kuhu olen soovinud jõuda. Ma sooviksin, et mu CV algaks käesoleva aastaga,” võtab Ilmar Raag tema jaoks nii eduka 2007. aasta kokku.

“Kooliteatri ja esimese filmi vahele on jäänud 20 aastat.” Ilmar on kirjutanud mõned stsenaariumid, mille puhul on tekkinud tunne, et iga asi vajab veidike küpsemist. “Olen kirjutanud ka stsenaariume, mis tunduvad mulle täna küündimatud. Stsenaarium saab küpseks siis, kui selleks valmis ollakse.”

Samas on Ilmar sellise arengukäiguga rahul. “On küllalt olnud neid noori geeniusi, kes teevad oma tähtteosed ära 20-ndates aastates. Näiteks Orson Welles “Citizen Cane’i” ja Quentin Tarantino “Pulp Fiction’i”.” Raagi sõnul on aga nii varane edu üks korrumpeeruvamaid asju üldse.

“Need lapsstaarid, kes on saanud noorelt kuulsaks, ei pea saavutatud tasemel vastu üle viie-kuue aasta. Samas nende edu, kes on ka viletsust näinud ja end läbi raskuste üles ehitanud, kestab kauem.” Niisiis on Ilmar Raag läbi teinud pika arengutee ning näinud igasugust elu.

“Nüüd tajun aga hoopis ohtu, et iial ei tohi jääda ühe teema meheks, vaid tuleb järgneva asjaga kohe edasi minna.” Tõsi, sel aastal on Ilmaril tekkinud olukord, kus on palutud ja oodatud tema käest palju rohkem, kui ta suudaks. Ta sooviks, et ta ühtaegu inimesi ei solvaks, suudaks edasi minna ning jätkata.

Kolmas film Oscarit väärt

Ilmar pole sugugi loorberitele puhkama jäänud. Ka hetkel on filmi tegemine käsil. “Kui ma millestki üldse aru saan, siis on see televisiooni ja filmi tegemine.”

Samas on Raag ka küllalt enesekriitiline ja temas on suur ambitsioon üha paremaid filme teha. “Praegu ma küll ei ütleks, et “Klass” on nii lõputult hea. Ausalt öeldes on mul seda professionaalses mõttes isegi juba piinlik vaadata!”

Praegu teeks Ilmar kindlasti parema filmi, aga isegi kui teeks paremini, siis seab film ikka omad piirangud. “Sügisballiga” ei võrdle Ilmar Raag “Klassi” absoluutselt, sest filmide taotlus ja sihtgrupid on nii erinevad.

“Mulle endale “Sügisball” väga meeldib. Siin tekib pigem küsimus, kumb on parem – kas pannkoogid moosiga või mulgikapsad. Mina olen valmis mõlemat sööma.”

Võõrkeelse filmi Oscarit “Klass” ei saa, kuigi on juba palju tunnustust pälvinud. “Minu kolmas täispikk mängufilm võiks saada küll filmiakadeemia auhinna, selle vastu poleks mul midagi. Filmi teemaks on 1944. aasta.”
Rohkem sotsiaalset närvi

Uuelt aastalt ootab Ilmar, et aasta esimesel poolel õnnestuks tal kirjutada ülejärgmise filmi stsenaarium ja aasta teisel poolel läbi viia järgmise filmi võtted. “Järgmine film tuleb naiste melodraama. Ma usun žanrifilmi.” Ilmar leiab, et kui noored inimesed tahavad sügavalt kaevuda sümbolismi või absurdi või suurde filosoofiasse, siis on selle taga hirm püüda omaenese elu ausalt lahata.

“Palju lihtsam ja põnevam on suurte sümbolite taha minna ja seal tajuda kõiksust. Siis sa ei võta end alasti, vaid pigem varjad ennast.” Ilmar teab, et Eestis jäädakse tegema väga erinevaid filme, nii žanrilisi teoseid kui ka komplekssemaid. “Tõsi on see, et eesti tegijatel on hakanud tekkima rohkem sotsiaalset närvi. Ei taheta enam rääkida väga ebamäärastel teemadel, vaid pigem sekkuda tänapäevasesse maailma konkreetse sõnumiga. Selleks on aeg Eestis küps.”

Kõigile saarlastele soovib Ilmar leppimist teadmisega, et kõik eksivad. “On olemas kahte sorti teadmist. Üks on see, mida ma tean, ja teine see, mida ma ei tea. Aga vaadates ja lugedes näiteks meie veebikülgede kommentaare, näed, kuidas inimesed eksivad pidevalt. Tuleks suuta aktsepteerida tõsiasja, et alati on midagi, milles sa eksid, tähendab – õpi olema sallivam ja ettevaatlikum teiste arvamuse suhtes, sest võib-olla on neil õigus.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 336 korda, sh täna 1)