Külmavõitu rahu Euroopas

Külmavõitu rahu Euroopas

 

Venemaa lubab edaspidi nii endal kui ka teistel riikidel suurendada tavarelvastusarsenali Euroopas.

Ööl vastu luutsinapäeva, s.o 13. detsembrit väljub Venemaa Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingust, mida tuntakse lühendi all CFE (Treaty on Conventional Armed Forces in Europe).

Kuigi kuuldused teemal, et Venemaa kavatseb peagi selle lepingu üles öelda, on maailma ajakirjanduse veergudel juba mitu aastat levinud, jõuti konkreetsete tegudeni siiski alles selle aasta kevadel. Ja mitte just viimast rolli mängis selles USA otsus paigaldada Venemaa piiride vahetusse lähedusse oma raketitõrjesüsteemi elemendid (ehkki nii ametlik Moskva kui ka ametlik Washington neid kahte sündmust omavahel eriti siduda ei soovi).
Kuuldustelt tegudeni

Esimest korda räägiti CFE-st väljumisest väga kõrgel tasemel 2006. aasta jaanuaris, kui Venemaa tookordne kaitseminister Sergei Ivanov lausus sõnad, et Moskva võib leppe üles öelda ja seda juhul, kui Venemaa partnerid Läänes ilmutavad ka tulevikus järeleandmatust ning kangekaelsust.

Esinedes aga käesoleva aasta aprillis riigi föderaalkogu ees (tegemist on koguga, mis koosneb nii parlamendi alam- kui ka ülemkojast), teatas president Vladimir Putin kindlalt, et Venemaa lahkumine CFE-st on sisuliselt otsustatud.

Viimane võimalus lepingu osapooltel kokkuleppele jõuda oli selle aasta mais toimunud ühiskonverentsil, mis kahjuks aga soovitud tulemusi ei andnud. Tagajärjeks oli, et 13. juulil ilmus Venemaa presidendi korraldus, millega kehtestati 150-päevane moratoorium CFE-st tulenevate kohustuste täitmisele. Selle moratooriumi tähtaeg lõpebki ööl vastu 13. detsembrit.

Käesoleva aasta sügise alguses saatis Kreml riigiduumasse (Venemaa parlamendi alamkoda) vastava seaduseelnõu, mis seal kohe heaks kiideti ja mille kinnitas ka Vene parlamendi ülemkoda – föderatsiooninõukogu. Kogu selle aja vältel püüdsid diplomaadid, kelle tegevust juhtisid Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja USA riigisekretär Condoleezza Rice, kompromissi leida, kuid edusamme polnud.

Lepingu keeruline tekkelugu

CFE allkirjastati 1990. aastal Pariisis külma sõja ajastu kahe sõjalise organisatsiooni – Varssavi lepinguorganisatsiooni (VLO) ja NATO – vahel. Lepingu tingimused nägid ette, et kumbki osapool võib omada rangelt kindlaks määratud arvu tavarelvastust. Tavarelvastuse hulka loeb leping tankid, sõjaväelise otstarbega soomusmasinad, suurtükid kaliibriga üle 100 mm, aga ka sõjalennukid ja -helikopterid.

See hea kokkulepe pidi jõustuma 1992. aasta lõpus. Kuid juba aasta pärast lepingu allkirjastamist leidsid Euroopa kontinendil aset XX sajandi ühed olulisemad geopoliitilised muutused – kadus Nõukogude Liit ja koos temaga ka VLO.

Uued olud tingisid muutusi

Kuna 1990. aastatel lakkas kommunistlikke riike ühendav sõjaline blokk Ida-Euroopas olemast, tekkis vajadus vaadata CFE kokkuleppes olevad sätted uuesti üle ja teha seda nii, et leppe aluseks võetakse mitte niivõrd sõjalised blokid (üks neist oli ju kadunud) kuivõrd rahvusriigid.

Kümme aastat tagasi hindas Venemaa kaitseministeerium kujunenud olukorda järgmiselt: võttes arvesse NATO laienemiskavatsusi ja seda, et uutes oludes osutus Venemaa sõjaline potentsiaal võrreldes Nõukogude Liidu ja tema liitlaste omaga palju väiksemaks, on külma sõja ajal valitsenud sõjaliste jõudude tasakaal Euroopas kadunud ja tekkinud olukord ohustab Vene Föderatsiooni strateegilist julgeolekut.

Teksti erinev tõlgendus

1999. aasta novembris toimus Istanbulis Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) konverents, kus allkirjastati CFE kokkuleppe muudetud versioon. Uue lepingu nimeks sai adapteeritud CFE. Selle kokkuleppe alusel säilitati Vene relvajõudude arvukus 1992. aasta tasemel, samas suurendati aga oluliselt tema nn tiivakvoote, seda eelkõige Venemaa looderegioonis (St Peterburi ja Pihkva piirkond) ning Põhja-Kaukaasia regioonis.

Selline mööndus Moskva kasuks viidi sisse kahel põhjusel: esiteks seetõttu, et Balti riigid – Eesti, Läti, Leedu – kavatsesid peagi NATO-ga liituda (see, nagu teada, sai teoks 2004. aasta kevadel), ja teiseks põhjuseks oli rahutu olukord Tšetšeenias.

Adapteeritud kokkuleppele kirjutas alla 30 riiki, mis oli oluliselt rohkem 1990. aastal leppega liitunud riikide arvust. Kuid ratifitseerinud on adapteeritud CFE tänase seisuga vaid neli riiki – Venemaa, Ukraina, Kasahstan ja Valgevene – ja seetõttu pole see leping ka jõustunud (kuigi lepingu osapooled on seni sellest tulenevaid kohustusi üldjoontes täitnud).

Probleemid tekkisid adapteeritud leppe teksti erinevast tõlgendusest – lääneriigid väidavad, et vastavalt uuele CFE leppele on Venemaa kohustatud oma väed välja viima Gruusiast ja Moldovast. Samas ollakse aga Moskvas seisukohal, et seda küsimust (s.o vägede nimetatud riikide territooriumil viibimine) reguleerivad vaid kahepoolsed kokkulepped ja CFE-ga pole sel probleemil mingit pistmist.

Pelgab NATO-t

2004. aasta märtsi lõpus astusid NATO koosseisu seitse Ida-Euroopa riiki (s.h ka Eesti), mis tõi endaga kaasa – nii vähemalt väidab Vene pool – sõjalis-strateegilise disbalansi suurenemise.

Seoses sellega hakkas Kreml rahvusvahelisel areenil nõudma CFE täiendavat korrigeerimist. Venemaa kaitseministeerium on seisukohal, et praeguses sõnastuses CFE mitte ainult et ei võimalda NATO laienemist ida suunas, vaid veelgi enam – see kokkulepe ei piiravat kuidagi Ameerika vägede paiknemist Euroopas. Samas aga, nii kurdavad Vene sõjaväelased, võimaldab Istanbulis allkirjastatud adapteeritud CFE lääneriikide esindajatel teostada Euroopa osas asuva Vene väekontingendi arvukuse ja tegevuse pidevat monitooringut.

Nõudmiste pikk nimekiri

Tekkinud olukord sundiski Venemaad oma CFE Lääne partneritele ette valmistama küllaltki pika nõudmiste nimekirja. Muuhulgas on Moskva seisukohal, et CFE kokkuleppega peaksid liituma ka Eesti, Läti ja Leedu. Puht formaaljuriidiliselt on see paraku praegu võimatu, sest kui CFE 1990. aastal sõlmiti, olid Baltimaad okupeeritud. Uued liikmed saavad aga rahvusvahelise kokkuleppega liituda vaid siis, kui algsed osapooled on selle ratifitseerinud ja leping on jõustunud.

Eraldi punktina osutavad Vene diplomaadid veel ka NATO riikide keeldumisele ratifitseerida Istanbulis 1999. aastal allkirjastatud kokkulepe, mis – nii arvab Moskva – peegeldab selgelt lääneriikide soove Venemaa huvidega mitte arvestada.

Selgituseks tuleks siinjuures kohe öelda, et rääkides NATO-st, peavad Kremli võimukandjad eelkõige silmas alliansi peamist liiget USA-d. Selles kontekstis saavad mõistetavaks ka president Putini paar aastat tagasi lausutud sõnad, et USA väljumine raketitõrjesüsteeme käsitlevast kokkuleppest* kutsub paratamatult esile Venemaa vastureaktsiooni. Kremli väljumist CFE kokkuleppest võibki pidada osaks sellest “asümmeetrilisest vastusest”, millest Putin omal ajal kõneles.

Kahe teraga mõõk

Lääne reaktsioon Venemaa CFE-st väljumisele on seni osutunud küllaltki loiuks. Nii näiteks väljendas NATO ametlik esindaja ses küsimuses vaid kahetsust, täpsustades, et Brüsselis loodetakse sellele, et Venemaa edaspidi siiski hoidub ühepoolsetest sammudest.

Kremli võimukandjad on omalt poolt rõhutanud, et CFE kehtivuse külmutamine ei tähenda veel seda, et leping tuleb jäädavalt prügikasti visata. Kuid samas võimaldab see külmutamine venelastel liigutada oma vägesid riigi Euroopa osas vabalt.

Kuid siinjuures tuleks kohe veel ka öelda, et Venemaa käitumine (s.t loobumine CFE-st) võib anda soovitust hoopiski vastupidise tulemuse ja talle endale valusalt kätte maksta. Asi on selles, et nüüd on ju ka NATO-l täielik tegevusvabadus – ka Põhja-Atlandi allianss võib tõketeta oma vägesid vabalt ümber paigutada..

Järelikult võib öelda, et kujuteldav rindejoon Venemaa ja NATO vahel hakkab juba lähitulevikus omandama uusi kontuure. Jääb vaid loota, et need kontuurid siiski vaid sõjalistel õppustel kasutatavatele kaartidele jäävad.

*ABM kokkulepe – 1972. aasta mais USA ja NL-i vahel sõlmitud leping, mis piiras raketitõrjesüsteemide ehitamist ja paigaldamist. 2002. aasta juunis ütles USA selle lepingu üles.

Siinjuures oleks huvitav täheldada, et ameeriklaste säärasele sammule ei reageerinud iseseisva Eesti välispoliitika kujundajad mitte kuidagi. Küll aga kritiseerid nad teravalt Venemaa käitumist, kui ta CFE-st lahkus. Samas on aga ABM kokkulepe maailma rahu silmas pidades väga oluline.

Euroopa tavarelvastuse kokkulepe (CFE) – sõlmiti 19. novembril 1990. aastal Pariisis. Tookord andis leppele allkirja 22 riiki, kes esindasid VLO-d ja NATO-t. See leping seadis sisse arvulised piirangud sõjalise tehnika suhtes, mis asub Euroopas (Uurali mäestikust kuni Atlandi ookeanini).

Kõne all on relvastuse viis liiki: tankid, soomusmasinad, suurtükid kaliibriga üle 100 mm, sõjalennukid ja -helikopterid. Nii VLO kui ka NATO tohtis Euroopas omada 20 000 tanki, 30 000 soomusmasinat, 20 000 suurtükki, 6 800 lennukit ja 2000 helikopterit.

1990. aastate lõpus tekkis aga sõjaline disbalanss, kuna NL-i lagunemise tõttu astus mitu VLO endist liiget hoopis NATO-sse. 1999. aasta 19. novembril kirjutati Istanbulis alla CFE adapteerimise kokkulepe.

Probleem tekkis aga sellest, et samaaegselt selle lepinguga sõlmis Venemaa kokkulepped ka Gruusia ja Moldavaga nende riikide territooriumil olevate Vene sõjaväebaaside väljaviimise küsimuses. Lääneriigid vaatlevad neid kokkuleppeid kui osa CFE adapteerimise lepingust. Moskva tõlgendab neid aga kui rangelt kahepoolseid kokkuleppeid, millel CFE-ga mitte mingit pistmist ei ole.

Tagajärjeks oli, et Istanbuli kokkuleppe on tänase seisuga ratifitseerinud vaid neli riiki – Venemaa, Ukraina, Kasahstan ja Valgevene.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 78 korda, sh täna 1)