Naised, kes kandsid uhkusega helesiniseid kleite

Naised, kes kandsid uhkusega helesiniseid kleite

 

Kui tänapäeval hämmastab ilmselt paljusid naiste soov ja tahtmine kaasa lüüa vabatahtlikus riigikaitseorganisatsioonis, siis enne II maailmasõda oli kuulumine Kaitseliidu (KL) eriorganisatsiooni Naiskodukaitse (NKK) loomulik ja prestiižne ning kui uskuda ajalooallikaid, siis igatüht NKK-sse ei võetudki. Ometi oli tegemist Eesti Maanaiste Keskseltsi järel suuruselt teise organisatsiooniga.

Helesiniseid vormikleite kandis Eestis 16 000 naist, Saare maakonnas oli NKK likvideerimise ajal 1940. aastal NKK-s liikmeid 900.

KL-i naisorganisatsiooni tuumiku moodustasid peamiselt kooliõpetajad ja taluperenaised. Kui tänavu tähistab Naiskodukaitse üle Eesti oma 80. juubeliaastat, siis Saaremaa naiskodukaitsjad loevad oma organisatsiooni alguseks esimese naiste üksuse loomist Kuressaares 8. detsembril 1925.
Kas oli toona tegemist rahvusromantilise isamaa-armastusega?

Või leidsid naised just KL-i meeste kõrvale tulles võimaluse ennast tunda võrdväärsetena (oli ju naisõiguslus sel ajal alles lapsekingades)? Ilmselt nii üht kui teist, sest nagu tänapäevalgi on igal inimesel oma põhjus ühe või teise liikumise või organisatsiooniga ühinemiseks.

Ajalooannaale sirvides on aga selge, et tõsise tõuke NKK kui ülemaalise organisatsiooni loomiseks andis 1924. aasta 1. detsembri punaste mäss. Kui sama aasta detsembrikuu lõpus moodustati Kuressaares KL-i üksused, siis juba jaanuarikuu alguses tulid linna agaramad naistegelased ja kaitseliitlaste abikaasad kokku, et pidada nõu, kuidas abistada malevat esimese peo korraldamisel.

Selleks peoks oli 1925. aastal tähistatud vabariigi aastapäev. Otsustati teha annetatud toiduainetest einelaud ning ka peo eeskavast jõudumööda osa võtta. Paralleelselt peo korraldamisega valmistuti juba ette käsitööõhtuteks, sest oli vaja läbi viia loterii langenud saarlaste mälestussamba toetuseks. Üks esimesi ettevõtmisi oli ka allkirjade kogumine Kaitseliidu meeste abistamise komitee asutamiseks.

Nii olid tegusad naised tegutsenud pea aasta, kui 8. detsembril 1925 kutsus KL-i Saaremaa maleva juhatus kokku Kuressaare ja linna ümbruskonna agaramad naistegelased ning asutati Kuressaare Kaitseliidu naisorganisatsioon.

Toonane kohalik ajaleht Saaremaa andis 16. detsembril teada: “Kuressaares Kaitseliidu naisorganisatsioon loodud” ning märkis, et “koos oli umbes 80 (teistel andmetel 64 – toim) naistegelast, kes nõusolekut avaldasid Kodukaitse tööst osa võtta”. Esimesse juhatusse valiti Leida Mitt (esinaine), Lidia Kalm, Karin Koel, Margarete Valdman ja Glafira Aleksandroff.

Järgmisel kevadel tulid naised kokku juba Leisis ja Salmel ning sügisel Kihelkonnal. Nii oli vähem kui aastaga moodustatud neli NKK jaoskonda ning 21. augustil 1927. aastal kutsuti kokku Kodukaitse Saaremaa Keskkoondis, millest hiljem kujunes välja ringkonna juhatus.

Tollest ajast võttis NKK juhtimise raske, kuid tänuväärse koorma oma õlgadele kanda Marie Bondartschuk, kelle kohta küll ajalooallikad rohkem viiteid ei anna kui seda, et ta NKK-s luges maanaistele esmaabiloenguid ning võttis osa rahvatantsugrupi tegevusest. Bondartschuk oli Saaremaa ringkonna esinaine 12. juunini 1933.

Ehkki toonane ajakirjandus püüdis leida esinaise vahetuses intriige (mainitakse, et kevadel alanud käsitöökursused jäid saladuslikult lubatust lühemaks), lükkas Bondartschuk need lühikeses teates ümber, märkides, et astus esinaise kohalt ära “hoopis muudel asjaoludel”. Bondartschuki mantlipärijaks sai Ida Goldberg.

Laiahaardeline tegevus

Nagu juba eelpool mainitud, võtsid Saaremaa naised üheks esimeseks ülesandeks käsitööõhtute korraldamise. Käsitööõhtud, millel valminud esemed läksid müüki ning saadud rahaga toetati KL-i tema tegevuses (näiteks muretseti maleva orkestrile pille, noote ja vormiriideid), olid populaarsed kuni organisatsiooni likvideerimiseni 1940. aastal.

Siiski ei piirdunud üldjuhul kord nädalas toimuvad kokkusaamised pelgalt näputööga. Kudumisele, tikkimisele ja heegeldamisele lisandusid loengud kas tervishoiust või hoopiski kunstiajaloost ning enamik käsitöötegemisi lõppes teeõhtuga, millest võtsid osa ka kaitseliitlased.

Et NKK pidas oluliseks tervislikke eluviise, moodustati nii mõneski jaoskonnas (neid oli üle maakonna 17) karsklusrühmi, esmaabi ja samariitluse ning õige toitumise kursused olid osavõtjate rohked. NKK oli Eestis muide esimene, kes hakkas propageerima tervislikku ja vitamiinirikast toitu, eriti toorsalatite söömist.

On märkimisväärne, et Kuressaares lõid esimese lastenõuandla just naiskodukaitsjaist tohtrid Linda Juhkam, J. Kallas ja W. Hoffmann. 1929. aasta gripitaudi ajal andsid naiskodukaitsjad 57 perekonnale tasuta arstiabi ning hoolitsesid nende perede toidu, riiete, kütte ja lastehoiu eest.

Kunagine Kihelkonna kodutütar Helga Valt, kelle ema Marie Niitsoo oli Kihelkonna jaoskonna viimase juhatuse liige, meenutas, et pärast küüditamist võttis üks kohalikest naiskodukaitsjatest vastu sünnitusi, kuna muud arstiabi polnud saada – nii tugev oli organisatsioonis esmaabialane koolitus.

Mööda ei saa minna ka teisest väga olulisest alast, millega naiskodukaistjad tänapäevalgi tegelevad – toitlustamine. Kui maleva suurematel manöövritel tuli naistel toitlustada 400–800 meest, siis väljaspool KL-i loetakse suurimaks Saaremaa laulupeol korraldatud einelaud paarituhandelisele külalisperele. Tähelepanu vääriv oli ka Vabadussõjas osalenute kokkusaamine Muhus, kus Muhu jaoskonnal tuli hoolitseda ligi tuhande mehe kõhutäie eest.

Võitsid Rootsi kuninga südame

Et NKK pidas äärmiselt oluliseks rahvuslikku identiteedi säilimist, propageeriti rahvariiete kandmist ning eriti saarele omapäraseid rahvatantse – nagu “Mustjala rong” ja “Muhu kannanöör”.

Kui Rootsi kuningas Gustav V 1929. aasta juunikuus Tallinnas käis, said erilise tähelepanu osaliseks Saaremaa naiskodukaitsjad oma ilusates rahvariietes. Toonane Saaremaa Teataja toob ära meie naisi kiitva hinnangu: “Tallinnas said saarlased üldise tähelepanu osaliseks. /…/ Kaitseliitlaste vägev paraad möödas, avaldas ta (Gustav V – toim) soovi kodukaitse naisi tervitada. Ta astus tribüünilt alla ja sammus otsejoones Saaremaa naiste ette, vaatles nägusaid Muhu seelikuid ja kõrgeid Mustjala kübaraid. Saades teada, kust naised pärit, tähendas kuningas, naerdes: “Ilusad kostüümid… kaunid tüdrukud…” /…/ Kõige suuremate kiiduavalduste osaliseks said Saare naised ka staadionil ning Estonias, kus esineti rahvatantsudega. Neile hüüti elagu, mängiti tušši.”

Minu kohus

Naiskodukaitsjate juhtlause on ajalooliselt olnud “Minu kohus!”. Lihtne, selge ja sügavmõtteline, mis annab tooni kõikidele naiste tegemistele. Nii suunati organisatsiooni tegevus kohe alguses ka väljapoole “koduseinu”. Kus nähti, et midagi on vaja teha, seal käed külge pandi.

Ehkki KL-i naisorganisatsioonina toetati ja abistati kõige enam kaitseliitlasi nende tegevuses, märgati enda ümber ka teisi abivajajaid. Nii korraldati Kuressaares puudustkannatavatele lastele jõulupidusid ja korjandusi erinevatel eesmärkidel. Ka piduõhtute tuludel oli heategev eesmärk. Olgu siis KL-i või ühiskonna hüvanguks.

Seda, millise respektiga suhtuti naiskodukaitsjatesse, näitab ehk kõige tabavamalt ajalehes Saaremaa 27. oktoobril 1928 ilmunud järelhüüe Muhu jaoskonna esimesele esinaisele Maria Alasile, kus kõneldakse sellest, et lahkunu puusärki panekul osalesid nii Saaremaa kui KL juhtivad tegelased.

Puusärk viidi autol maleva orkestri saatel läbi linna. Lahkunud naiskodukaitsjate, kes oma vabast tahtest, hoolest ja armastusest töötanud isamaa heaks, kirstule asetati riigilipp.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 100 korda, sh täna 1)