Tänane päev möödanikus

Tänane päev möödanikus

 

Täna täpselt 95 aastat tagasi, 1912. aasta 7. detsembril, avastas Saksa ajaloolane egüptoloog Ludwig Borchardt (1863–1938) Vana-Egiptuse linna El-Amarna väljakaevamistel enam kui 3000 aastat vana Nofretete büsti.

Nofretete (u 1370 e.Kr – 1330 e.Kr) oli Egiptuse vaarao Amenophis IV (valitses 1353 e.Kr – 1336 e.Kr) abikaasa ja arvatavasti ka Vana-Egiptuse ühe tuntuma vaarao Tutanhamoni (valitses 1333 e.Kr – 1322 e.Kr) kasuema. Ajaloolased oletavad, et pärast abikaasa surma, kuni Tutanhamoni võimulesaamiseni, oli just Nofretete Egiptuse valitsejanna.

Maailmas on hästi tuntud Nofretete büst, mis kunstiteadlaste arvamuse järgi pidavat olema naise iluideaali maine kehastus. Vastavalt Egiptuse ja Keiserliku Saksa Orientalistikaühingu vahel sõlmitud kokkuleppele jagati Borchardti leiud “võrdselt” (kuivõrd saab olla võrdset jagamist ühe protektoraadi ja suurriigi vahel).

Nofretete büst viidi loomulikult Saksamaale. Täna võib seda suurepärast kunstiteost nautida Berliini Egiptuse muuseumis (Ägyptisches Museum Berlin).

Üheksakümmend aastat tagasi, väga tormilise 1917. aasta 6. detsembril, sündis Euroopa riikide perre uus liige – Soome. 1809. aastal oli see piirkond keiser Aleksander I valitsemise ajal (1801–1825) liidetud Vene keisririigi koosseisu. 1939.–1940. aastal kavatses suur juht ja diktaator Stalin Soome riigi maailmakaardilt pühkida.

Et aga Moskva agressioon maailma silmis rohkem kodusõja moodi välja paistaks, loodi Terijoki linnas (praegu Zelenogorsk) sel eesmärgil isegi Soome marionetlik valitsus eesotsas kommunist Otto Wille Kuusineniga (1881–1964). Nõukogude Liidu raadiojaamadest kostis neil Talvesõja päevil propagandistlik lauluke, mis algas sõnadega “Võta meid vastu, kaunitar Suomi”. Kaunitar Suomi aga kutsumata külalisi – erinevalt Eestist, Lätist ja Leedust – vastu ei võtnud, ta sööstis tookord paljudele mõttetuna tundunud võitlusse ja pidas vastu…

Kaheksakümmend aastat tagasi, 1922. aasta 7. detsembril, kogunes Moskvas ilmuva ajakirja Molodaja Gvardia toimetuses rühm nn proletaarseid kirjanikke. Sel kohtumisel sündis Nõukogude Vene kirjanike esimene ühendus RAPP – Proletaarsete Kirjanike Vene Ühendus.

See organisatsioon ühendas endas kõige andetumaid, sageli isegi hariduseta inimesi, kes uhkelt kutsusid end “tööpingi tagant pärit kirjanikeks” ja kelle kavatsuseks oli haarata võim kogu vene kirjandusloos. Organisatsiooni ajakiri Kirjanduslikul tööpostil halvustas kogu varasemat kirjandust, kusjuures rünnaku alla sattusid isegi Dostojevski ja Tolstoi, Bulgakov ja Majakovski.

Võtnud kuulda Maksim Gorki nõuannet, ajas Stalin 1932. aastal RAPP-i laiali. Ühendusse kuulunud inimesi süüdistati kohe “vulgaarse sotsiologismi” propageerimises. Sisuliselt oli ju selline süüdistus õige, kuid kahju, et keegi seda varem ei märganud. Asemele loodi suure juhi korraldusel kirjanike liit (sellised organisatsioonid eksisteerivad endiselt pea kõigis Nõukogude Liitu kuulunud vabariikides, sh ka Eestis).

Kirjanike liidule tehti ettekirjutus – tulevikus tohib loometöid produtseerida vaid nn sotsialistliku realismi kaanonite järgi. Mida see mõiste aga tähendas, jäi väga ebaselgeks. Veel mõned aastakümned tagasi naljatasid kirjanikud isekeskis, et “sotsialistlik realism” – see on riigijuhtide ülistamine nende mõistusele arusaadavas keeles ja arusaadavate vahenditega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 178 korda, sh täna 1)