Uue Oma Saare esimene aasta

Uue Oma Saare esimene aasta

 

Kui poolteist aastat tagasi kutsus taasasutatud saarlaste päevalehe Oma Saar toimetuserahvas mind kõnelema oma ajakirjaniku- ja toimetajakogemustest ning jagama mõtteid ühe maakonnalehe võimaliku käekäigu üle, siis ei saanud ma jätta imetlemast, et praeguse ajakirjanduskultuuri üldise kaubastumise ja sellega võrdelise allakäigu olukorras üritab üks seltskond uut lehte teha, seejuures ahtal lugejateväljal, kus juba on teine leht ees.

Siiski panin tegijatele südamele, et nad kas või hambad ristis püüaksid elus hoida lugejasõbralikku, lugejat mitte alahindavat, talle kaaslaseks olevat joont – kõike seda, mida kunagi oli mulle ja ilmselt ka teistele keskealistele kutselistele ajakirjanikele õpetanud viimaste aegade saarlastest kuulsaim, äsja manalateele siirdunud Juhan Peegel.

Olen saanud pisteliselt jälgida Oma Saare ilmumislugu ja tahtmata vähimalgi määral ülemeelitseda, st põhjendamatult meelitusi jagada, pean siiski tunnistama: “Te olete seda teinud, te olete hakkama saanud.”

See lause, mida siin tsiteerisin (inglise keeles “You did it!”), pärineb G. B. Shaw’ “Pygmalionist”, kus kolonel Pickering on sunnitud tunnistama professor Higginsi saavutust vormida Eliza Doolittle’ist lihvitud kultuurkeelega tõeline seltskonnadaam. Aga nagu selles võrratus komöödias armub Hig-gins oma loomingusse, loodan, et sama armunud või vähemalt pühendunutena tunnevad ennast ka tänased Oma Saare tegijad.

Tean, et ühe korraliku maakonnalehe – seejuures päevalehe – tegemine on paras maraton. Algus läkski üle kivide ja kändude. Ajalehe süda – uudisteosa – oli rütmist väljas, seda olid kutsutud korvama tapeedina mõjuvad pikad olemus- või arvamuslood. Rubriikide täitmisel polnud järjepidevust, kujunduses polnud sõna ja pilt tasakaalus. Aga kõik loksus üsna kiiresti paika.

Tänane ajakirjanik teab, et uudised ei jookse kõrvu – kõrvu jooksevad vaid kuulujutud ja tagarääkimine –, et uudiseid on vaja “toota”. See ei tähenda ometi nende sulepeast väljaimemist või “lambist võtmist”. Peab olema võrgustik – jah, tänagi vajab iga korralik leht oma kirjasaatjaid, sündmustest, otsustest, arupidamistest teatajaid, kelle vahendatud teadetest vormistatakse toimetustes uudislugu.

Uudistoimetajad, reporterid on iga lehe raud-, et mitte öelda kuldvara, kui nad teevad oma tööd ausalt. Sest mis seal salata, uudislugude kallutatus, fakti ja kommentaari, sündmuse ja selle hinnangu segamine on eesti meediaväljal igapäevane nähtus, millest tulenebki lehtede kurikuulus “kallutatus”.

Mul on tunne, et Oma Saar on suutnud vältida kahte ohtlikku kari: esiteks, olla mõne juhtiva era- või kildkonna häälekandja, mis teeb lehest selge poolt- ja vastutribüüni, ahendades samas lugeja valikuvõimalusi, ja teiseks, kolletumist, mis vähendab lehe usaldusväärtust. Klatšimoorid nagu ka nende ajakirjanduslikud kloonid on värvikad olevused, aga neid ei võeta tõsiselt. Neid võidakse küll kuulda, kuid ontlike inimeste keskel hoitakse nendega distantsi.

Tänane Oma Saar on korralik maakonnaleht. Kuigi ta formaat on teine ja suurusjärgu võrra õhem, meenutab ta mulle minu lemmikut, Põhja Soome suurimat päevalehte Kalevat. See on küljendatud lugejasõbralikult, oluline on kiirelt leitav, uudised ja arvamus toetavad teineteist. Siin on intervjuusid, portreelugusid, järjejutt, lühisõnumite veerg, aga ka eneseväärikust oluliseks pidav toimetuse juhtkiri.

See on mitmekesine igapäevakaaslane saarlastele, mida toetab eeskujulik veebikülg. Lehe strateegias paistab selgelt silma, et püütakse hoida ja taasluua saarlaste kodukandi identiteeti. Tõesti, Eesti on olnud enamasti oma ajaloos kihel- ja maakondade ühendus. Ühtse rahva ja riigi identiteet on noored nähtused.

Oma Saar näib oma lugejatele iga päev ütlevat: kui meie kodus, saarlaste kodus üle Eesti ja saarel endal on asjad korras, siis on need korras ka ühiskonnas ja riigis. Riigi õnn algab õnnest koduõuel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)