Kuressaare kultuurikeskusest – Kultuurivara nimel Maris Rebel

Kuressaare kultuurikeskusest – Kultuurivara nimel Maris Rebel

 

Uue majana sai kultuurikeskus toona projekteeritud konverentsikeskuseks. Samas aga jäävad meie maja tingimused täna ses osas ajale jalgu. Meil on küll suur saal, aga puudub korralik toitlustamise koht. Selleks on küll võimalik kasutada nii I kui ka II korruse fuajeed, mida praegu on ka tehtud, ent siiski meenutavad need ruumid kohvikuna pigem läbikäiguhoovi, mis võib anda kliendile põhjust nurinaks.

Teiseks käib suuremate konverentsidega kaasas ka vajadus töötubade ja grupiruumide järele, mida hetkel on välja pakkuda kaks ja needki veidi ebamugavad. Ühe puhul on asukoht kauge ja nurgatagune ning teise puhul on tegu raamatukogu ruumiga, kus peaks valitsema vaikus.

Uue asutusena sai loodud Kuressaare Kultuurivara, mis põhikirja järgi haldab linna kultuuriasutuste – teatri, kultuurikeskuse ja Raegalerii vara ning produtseerib linna üritusi ja loob kultuurikeskusele sisu. Selle üle, kas selline tööjaotus on enam ajakohane, võib arutleda pikemalt, aga täna räägime kultuurikeskusest.

Otse loomulikult on kultuurikeskusel säilinud oluline roll rahvakultuuri kontekstis. Õnneks võib tõdeda, et meie rahvakunsti tegijad, tantsijad, lauljad, muusikud jt ei ole veel välja suremas – vastupidi, vaatamata mõnele mõõnaperioodile on meil peale tulemas väga tublisid noori juhendajaid ja ka isetegijad ise noorenevad. Teisalt oleme seetõttu jätkuvalt probleemi ees, et terve Kuressaare linna peale lihtsalt ei jätku harjutusruume.

Jah, on olemas kultuurikeskuse saal, ent siin on toimumas järjest tihedam ürituste programm, mis jätab taidluskollektiivid üha sagedamini ukse taha. Asendusruumidega on päev-päevalt raskem, sest ka linnateater on tõusnud jalgadele ja – tegelikult ikkagi meie suureks rõõmuks – sealgi on ruumid enamasti tihedas kasutuses.

Tundub ju loogiline, et kus siis veel, kui mitte kultuurikeskuses peaksid olema ruumid rahvakultuuri edendamiseks. Tantsijad tunnevad puudust vähemalt ühest peegelsaalist, lauljad pisemat sorti harjutusruumist, kus seinad talumatult vastu ei kajaks. Konverentsid oma tööruumidest ja toitlustusnurgast.

Hea on tõdeda, et praegune kultuurikeskus on ehitatud nii, et kolmandale korrusele mahuks veel üks ruumide komplekt. See rahuldaks ilmselt nii kultuurikeskuse kui ka, mis seal salata, raamatukogu ruumikitsikuse.
Loomulikult on esimene asi, mis igale külastajale silma torkab, meie väline väsimus, kulunud seinakatted, augud ja praod nii hoones sees kui ka välisfassaadis.

Siinkohal tahaksime ühest küljest hurjutada seda osa meie oma linna kodanikest, kes on sellisele rüüstamisele kaasa aidanud – pole ju uudis, et asume ööklubide keskuses ja öösel väljas toimuvat ei ole muuta kerge. Ilmselt ei annaks siin otsest tulemust ka alkoholipoliitilised võtted, sest ka päise päeva ajal võib meeste WC-st leida viinapudeleid või lõhutud uksi. Küll aitab hullemat ära hoida majja paigutatud videovalvesüsteem, vähemalt ei ole enam juhtunud, et näituselt mõni maal ära jalutab.

Loodame siis, et järeltulevad põlved seda olukorda veidi parandada suudavad. Maja sisemus näeb samuti kohati nukker välja, osaliselt muidugi ka lihtsalt seetõttu, et aeg on teinud oma töö. Ehitaja antud garantiide aeg on läbi, remondiga viivitada enam ei anna. Meie plaan on muutuda taas oma linna esindushooneks ja ideaalis ka kogu maakonna eeskujuks.

Usun, et kultuurikeskuse hoonesse panustamise mõttekust on praegune Kultuurivara, kes siin pesitseb, suutnud oma tegevusega viimastel aastatel kinnitada. Hoolimata maja seisukorrast ja tehniliste vahendite nappusest oleme toonud siia väga erinevaid artiste lähemalt ja kaugemalt. See on andnud meile – olgugi et väga minimaalsed – siiski mõningased investeerimisvõimalused.

Sõlmunud on koostöö Eesti Kontserdiga, Eesti Jazzi Liiduga, mitmete koolide, teatrite, MTÜ-de, ministeeriumide, saatkondade ja teistega, olgu see siis kontsertide, korraldatud vastuvõttude, kunstinäituste, konverentside või muude ürituste näol. Jah, ka konverentse on meie majja sel aastal jõudnud päris mitu, ent rääkides tõeliseks konverentsikeskuseks arenemisest, on minna veel pikk tee.

Täies hoos on nüüdseks juba üle aasta tegutsenud Kuressaare jazziklubi, detsembrikuu kontsert on järjekorras juba 31-ne! Kultuurikeskus on ka kohaks, kus hautakse välja ja korraldatakse merepäevade plaanid.

Viimasel ajal olen ise tagasisidena kuulnud, et esindusürituste ja pidulike tseremooniate korraldamise tase on tõusnud (ilmselt siiski vaid võimaluste piires, sest ideede poolest võiks mõistagi lennukamalt). Kindlasti tuleb meil tänada oma häid partnereid, olgu need siis hästi tegutsevad laulu-, tantsu- või muusikaõpetajad, kes toodavad meile esinduslikku programmi, head toitlustuspartnerid või tehnilised varustajad. Loodan, et meie koostöö jätkub tõusvas joones – ja kuidas ühes väikeses linnas teisiti saakski.

Olulise panuse on suutnud anda ka Kultuurivara enda meeskond, kelle töö tulemusena on olnud võimalik teha väikseid lisainvesteeringuid esmavajalike tehniliste vahendite soetamiseks. Siiski oleme jätkuvalt linnaasutus ja loodame koostöös linnaga saavutada veidi hüppelisemat edu kui seni, sest aeg ei anna armu ja spurdib eest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 116 korda, sh täna 1)