Kellele on murret vaja?

Kellele on murret vaja?

 

See küsimus kerkis esile mineva kessiku Muhus Hellamaa külakeskuses peetud Muhu murde teemalisel arutelul. Selles osalesid valdavalt vanema põlve esindajad, kellel selja taga koolitee ajal, mil murde kõnelemise eest sai koolis karistada, kuid kes siiski on veel täiesti suutelised murdes ennast väljendama, kui nad selle spetsiaalselt ette võtavad.

Lapselastele jäävad küll suiti üksikud “murdemõlgid” külge, aga ingliskeelseid väljendeid leidub nende keeles päris kindlasti hulgalisemalt kui murdesõnu. Kas sellises olukorras tuleks leppida, et aastasadu vana murdekeel lihtsalt sureb meie käes välja või oleks ikkagi vaja selle taaselustamiseks pingutusi teha?

Mulle tundub, et pingutustest on igal juhul abi. Ülikoolis, vähemalt meie eesti filoloogide kursusel, peeti kogu stuudiumi kõige hirmsamateks aineteks kaht saar-lase Ellen Niidu õpetatud kursust – eesti keele ajaloolist foneetikat ja Eesti murdeid. Ilmselt tundusid nad enamikule tarbetult keerukatena – peaaegu nagu matemaatika… Foneetika osas jagasin teiste seisukohti, kuid murdekursus üllatas oma loogilisuse ja selgusega.

Ei olnud seal midagi rasket. Nii arvasid meie kuuekümnest kursusekaaslasest lõppkokkuvõttes aga need, kel oli olemas isiklik murdekogemus. Päris kirjakeelsed nägid murdeerinevuste pähetuupimisega siiski ränka vaeva. Murdest arusaamise jaoks on oluline, et murre püsiks elavana meeles. Seda aitab saavutada aga ainult murdekeele igapäevane kasutamine.

“Kägiseb kut koapsu kot’t” – sedasi on Muhus öeldud vigisevat häält tegeva olendi, näiteks lapse või kassi kohta. Kellel on olnud juhust tõsta või muidu liigutada kapsastega täidetud kessi, teab, missugune hääl see kägisemine täpselt on. “Kess” on murdesõna, mis tähistab võrgust kotti, mis kokkupandult mahub taskusse, aga kui tal suu lahti teha, siis mahub sinna pool maailma sisse.

Murdega on samamoodi. Tundub, nagu oleks see mingi väikese ääremaakogukonna veidrus, mis tuleneb kui mitte just inimeste harimatusest, siis igatahes nende iganenud eluviisist. Kui sinna aga sügavamalt sisse vaadata, peidab end seal üks terviklik maailm oma tavade ja kavalustega, elufilosoofiast rääkimata.

Kuidas aga selle maailmaga 21. sajandil kontakti saada? Üks võimalus kõneldavat murret laiemalt levima panna on teda üles kirjutada. Siin on kaks teed – kas “konserveerida” teda keeleteadusliku murdearhiivi jaoks või siis püüda rakendada tänapäevaste vajaduste teenistusse, edastades murdes näiteks uudiseid.

Kuna murre on oma olemuselt kõneldud, suuline keel, siis tekitab tema kirjapanemine mitmeid probleeme. Võtame kas või sellesama koapsukoti-lause. “Kägisema” on sõna, mis kirjakeeles tähistab peamiselt määrimata puueseme pöörlemisel tekkivat heli, kuid muhu murdes kasutatakse seda igasuguse vigiseva heli tähistamiseks selle päritolust hoolimata.

Nii võiks öelda, et selle kirjatüki kirjutamise ajal kägisevad mool selja taga kaks tükki – üks teeb seda tite moodi, teine rohkem kolmeaastase “ma tahan”-vingumise moodi.

Edasi, võrdlus-kui, mis siin sai kirja pandud kujul “kut”. Äkki oleks pidanud lõppu panema nõrga d? Ja äkki tuleks see “koapsas” kirjutada hoopis “u”-ga – “kuapsas” – või koguni kahe “u”-ga – “kuapsus”? Iga inimene kuuleb natuke erinevalt ja tema “vaimukõrvas” on murde etaloniks erineva inimese hääl – kellel nänne, kellel naabrivanamehe hääl, kellel hoopis kunagi heliplaadilt kuuldud “Muhu monoloogid” mandrilt pärit näitleja esituses.

“Kott” – see tuleb ju murdes palataliseerida ehk peenendada, kuidas seda kirja panna? Kas “koitt”, “kot’t” või veel kuidagi mingi muusuguse märgi abil? Samas, otsekohe kui hakata seda “kotti” käänama, tekib uusi muresid. Käändes “koti” t-tähe ütleb saarlane ja muhulane juba tunduvalt tumedamalt kui mandriinimene: Kuidas seda kirjapildis märkida?

Eelpool kirjeldatud “hirmsas” foneetikas on murde kirjapanemiseks spetsiaalsed märgid, foneetiline transkriptsioon. Murdehäälduse üheselt mõistetavaks ülesmärkimiseks kasutatakse erinevaid ülakomasid, katuseid, suurtähti, konksukesi ja võnksukesi.

See aga on täiesti omaette märgisüsteem, umbes nagu morse – jutt võib küll käia arusaadavas keeles, aga kui märke ei tunne, ei saa aru ikka mõhkugi. Igapäevases tarvituses seda süsteemi kasutada ei saa.

Siis tuleb leida mingi kirjakeele-sarnane kompromiss, et murret oleks võimalik kirjalikult edastada. Võrokesed vaidlesid aastaid, kritiseerisid ja isegi naeruvääristasid üksteist, enne kui võrokestest keeleteadlaste abiga oma murde jaoks sobiva kirjaliku kuju kokku leppisid.

Peamiste vahenditena murdehäälduse eripärade kirjapanekuks kasutatakse selles mõõdukal määral ülakoma, sidekriipsu ja q-tähte. Võru keeles ilmub praegu Uma Leht, peetakse suveülikooli, ilmub ilukirjandust ja kord aastas isegi võrokeelne Täheke.

Arvan, et meil siin on viimane aeg samasugune kokkulepe välja töötada ja talle rohkem sobivaid rakendusi leida. Riiklik toetus selliste asjade tegemiseks on Saarte programmi näol ju kohe-kohe kohal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 97 korda, sh täna 1)