Ave veerg

Ave veerg

 

Oleme nüüd adventidega poole peale jõudnud: kaks pühapäeva jõuluootust on möödas ja kaks veel ees. Linnade väljakutel on kuused püsti, esimesed küünlad-tuled sümboolselt süüdatud või vooluvõrku ühendatud. Ilus aeg. Lumeta sügis-talvel, mil päeva asendab hämarus, kuluvad helendavad tulukesed marjaks. Nii südalinnades kui koduõuedes. Jõuluaeg on üürike.

Aga kujutage nüüd ette, et teil on jõulud aastaringi.
Aga just nii on Põhja-Soomes Rovaniemis ja Alaska osariigis USA-s, väikelinnas, mis kannab nime Polus ning asub peaaegu põhjapoolusel. Need paigad on võtnud endale kaubamärgiks olla jõuluvana kodumaa.
Mäletan, et mu tütar oli veel kooliplika, kui ta käis Rovanie-mis… suvel.

Lõbutsesime hiljem koos, vaadates fotot roheluses, kus ta istus jõuluvana süles kerges suvekleidis. Rovaniemisse sattus ta aga selle pärast, et sealt on pärit meie peresõber Erja.

Erja kommentaar aastaringsele jõulumaale oli lakooniline: eks see ole üsna ebamugav, kui su kodust mõnesaja meetri kaugusel kogu aeg turiste voorib, aga teiselt poolt on jälle hea, et mu ema ja kolm venda seal tööd saavad…

Üks mu teine sõbranna, Inga-Britta, elab oma perega Visby linna külje all mere ääres, kuis toimusid filmi “Pipi Pikksukk” võtted ja kuhu pärast filmi valmimist tekkis Pipiland: Segasumma suvila + veekeskus ja palju Pipi-teemalisi asju müügil. Pipiland on avatud ainult suvel ja Inga-Britta suhtumine sellesse samasugune kui Erja perel polaarjoonel – hea, et koolilapsed saavad seal suvevaheajal tööd…

Hullem on aga lugu Alaska väikelinnaga nimega Polus.
Ameerika Ühendriigid ostsid Alaska poolsaare Venemaalt teatavasti 1867. aastal. Ei läinudki rohkem kui sadakond aastat, kui ka polaarjoone taha jõudsid nii ristiusk kui jõulud: veel napp nelikümmend aastat ja… jõuludest on saanud probleem.

Koolilapsed kirjutavad üle maailma tulevatele sadadele tuhandetele laste kirjadele emakeeletunnis jõuluvana nimel vastuseid, linnakese osa maju on omanike vabal tahtel aastaringi jõuluehtes, kaubamajas istus teatud toolil aasta ringi jõuluvana, kellel kaaslasteks ka jõulumemm ja kunagi (40 aastat tagasi?) ilus ning noorukene olnud Lumehelbeke.

Väikelinn on jõulufoobia ohver. Harjumuspärane jõuluvana suri ära ja jõulu-usklik kogukond varjas seda usinasti kuni uue jõuluvana leidmiseni: ikka oli teda siin-seal nähtud küll mootorrattal, küll mootorsaanil ringi kimamas, loomulik habe tuules lehvimas. Kuni eelmisel aastal leiti uus ehtne õiges vanuses pärishabemega jõuluvana.

Ent aastaks 2005 oli osa koolilapsi jõuluvana-kirjadele vastamisest nii tüdinud, jõulumeelsete ja -vastaste vahel oli koolis läinud nii suureks kisklemiseks, et linnavõimudel tuli läinud aastal ehitada jõulueitajatele kaugesse linnaserva eraldi koolimaja.

Tänavu – 140 aastat pärast Alaska Ameerika poolt ära ostmist Venemaalt – läks asi päris pööraseks. Maailma pressi uudistekünnist see küll vist ei ületanud, sest Poluse-nimelise väikelinna vandenõu avastati juba eos.

Nimelt olid 13 teismelist (vanuses 12–14 aastat) jõuluvihkajat interneti kaudu omavahel kirju vahetanud ning – kuna ameeriklastel on peaaegu kõigil lubatud kodus relvi omada – leppinud kokku korraldada jõulu-usku õpilaste massimõrv, meie mõistes siis koolitulistamine. Asi see siis isa tagant püssi varastamine ära ei ole. Õnn oli see, et ka kooli internet on jälgitav ja nii jõuti noorukite plaanidele õigel ajal jälile.
Need 13 noorukit on nüüd noorsoovanglas. Alaskal. USA-s.

Mõtlen siin selle aastaringse jõulufoobia üle ja arutlen, kui õrnukesed on piirid olukordade ühest olekust teise üleminekul.
ÕNNEKS ei puuduta see meid siin parasvöötmes liiga lähedalt.
Meil on rahulik advendiaeg ja rõõmus jõuluootus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 59 korda, sh täna 1)