Rannakalanduse hetkeolukorrast Hiiu, Lääne ja Saare maakonnas

Rannakalanduse hetkeolukorrast Hiiu, Lääne ja Saare maakonnas

 

Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika praegusel etapil on ühe peamise ülesandena sätestatud rannikualade kalanduse arendamine, kuna see on kohaliku regionaalse arengu seisukohast ülimalt tähtis. Seejuures arvestatakse, et tegemist on reeglina riigi äärealadega, kus on pikaajalised kalandusega tegelemise traditsioonid ja kultuur-ajalooliselt väärtuslikud elukeskkonnad, mille säilitamine on väga oluline.

Rannakalapüük kui elulaad

Kutseline kalapüük on rannakülade elanikele üheks põhiliseks tegevusharuks juba aastasadu ja kalapüügi säilitamine on otsene eeldus ka rannakülade säilimisele. See on riiklikult tähtis probleem, millele on äärmiselt vajalik regionaalpoliitikas erilist tähelepanu pöörata.

Kaluri muremõtted

Eesti rannakalandus on hetkel üldiselt halvas, Väinamere kalandus sügavas madalseisus, siseveekogudes on olukord parem. Kalasaagid olid 2006. aastal viimase 50 aasta madalamad ja ka kalavarude seisund on lähedal kriitilisele mitme tähtsama töönduslikult püütava liigi osas.

Registreeritud kutseliste kalurite arv ei ole küll märkimisväärselt vähenenud, kuid kalurid on vananemas ja noored ei näe kalanduses töötamises erilist perspektiivi. Kalurikutse propageerimine nõuab suuremat tähelepanu.

Valdav osa piirkondade kutselistest kaluritest ei kavatse kalapüügist loobuda lähima 5 aasta jooksul. See on eelkõige seletatav sellega, et elatakse lootuses, et püünised, paadid ja tervis vastu peavad, et kalapüük ja kalasöömise traditsioon on lahutamatu osa kohalike elanike elulaadist.

Kalurid otsivad võimalusi luua väljapüütud kalale lisaväärtust sadama territooriumil kas suitsutatult või mingil muul moel, kaasates kala esmatöötlemisse kaluripere liikmeid. Seni on vähe tehtud koostööd turismiettevõtjatega, et pakkuda olemasolevaid võimalusi kalaturismi harrastamiseks. Ka teised traditsioonilised elatusallikad (põllumajandus, metsandus, mesindus, turismindus) rannikukülades ei ole suutnud korvata kalandussektorist kohalikele elanikele laekuva tulu langust. Tulemuseks on rannakülade tühjenemine.

Investeeringud rannakalandusse on võimalikud ainult struktuurfondide abil ning kohalike omavalitsuste toel ja mõistval suhtumisel. Seni on enamik kalureid oma muredega üksi hakkama saanud, kuid nõuded väike-kalasadamatele karmistuvad alates aastast 2008 ja väikesadamate nõuetega vastavusse viimine nõuab suuri investeeringuid.

Kala on peremehetu vara, püünisesse sattunud kala kogust ja sortimenti on kalur kohustatud püügipäevikus kajastama ning ametnikele teatavaks tegema. On maapiirkondi, kus levi puudusel pole võimalik edastada nõutud püügiandmeid ei mobiiltelefoni ega interneti teel.

Osa kaluritest on arvamusel, et kalur on ka peremehetu, mis tähendab, et iga kutseline kalur, kes on omandanud Eestis ajaloolise kalapüügiõiguse, võib rannikumeres kalastada ükskõik millises piirkonnas, mis omakorda suurendab püügikoormust nendel veealadel.

Kalapüügiseaduse alusel jagatav ajalooline kalapüügiõigus peaks rohkem arvestama erinevate randade püügipiirkondade kohalikku eripära ja vastama vajadustele ning võimaldama seega mõnel noorel kaluriametit pidama hakata. Kuigi peab tõdema, et noored rannaküla elanikud ei näe kalanduses perspektiivi, sest stabiilse sissetulekuta ei ole võimalik luua turvatunnet perele ega investeerida tulevikku.

Abiks kalurile

Sellist nime kandis eelmisel sajandil kalurite liidu poolt väljaantud kogumik, mis tutvustas uusi püügivahendeid, püügivõimalusi, milles vahetati eesrindlaste töökogemusi ja kust ei puudunud ka statistilised andmed kalapüükide kohta ning kaluri naljanurk.

Tänapäeval sarnast tutvustavat kogumikku ei ole.

Suureks abiks kaluritele oleks see, kui meie mereriigi regionaalpoliitika pööraks suuremat tähelepanu ja tunnustaks riiklikul tasandil vajadust säilitada elu maal, s.t ka rannakülades. Kui seadusetegijal oleks õige ettekujutus ja arusaam kalanduse vajalikkusest rannikualadel, kui väärtustataks kala toiduna ja realiseeritaks seda mitte ainult suurtes kaubanduskeskustes vääriskalana, vaid kalasortiment oleks saadaval igas maapoes vähemalt üks kord nädalas.

Kalandust haldav ametkond peaks omama praktilist töökogemust kalapüügi vallas ja oskama anda sõltumatut head objektiivset kalandusalast nõu. Kalapüügikorraldust saab muuta veidi paremaks ka siis, kui tahetaks teha koostööd. Sellega seoses asutatakse 19. detsembril Saare maakonna kalanduspiirkond.

Ühtekuuluvustunne

Paratamatult on kalurite omavaheline ja vallaametnikega suhtlemine kodanikuühenduste kaudu erinevates rannakülades erinev ja suhteliselt passiivne.

Praegusele kalurite aktiivsusele on kaasa aidanud lootus saada osa Euroopa Kalandusfondist, regionaalse arengu ja Läänemere kalanduse edendamise toetussummadest. See on tõesti esmakordne märkimisväärne katse ja võimalus kompleksselt kaasa aidata rahvusliku traditsioonilise elulaadi jätkusuutlikule arengule.

Euroopa Kalandusfondist jagatavate toetuste kohta said kalurite esindajad esmakordselt teavet põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna töötajatelt 2006. a aprillis.

Kalurid ja kalurite esindajad on 12 kuud aktiivselt meeldivat koostööd teinud põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna vastavate spetsialistidega, et kiiremini välja töötada nimetatud toetuste tingimused ja et neid rakendataks õigeaegselt. Kurvastusega tuleb tõdeda, et rannakalanduse toetusfondidest saadavat investeeringutoetust peab vist ootama veel mitu püügihooaega.

Heameel on aga tõdeda, et rannakaluril hakkab tekkima tunne, et riik tahab hoolida rannapiirkonnast ja selle elukeskkonnast ja et toetav koostöö sotsiaalpartneritega on hädavajalik.

* Artikkel põhineb Olustveres 29. novembril toimunud Maaelu foorumi ettekandel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 68 korda, sh täna 1)