ABRUKA LOOD: Mõni asi mööduvast aastast

ABRUKA LOOD: Mõni asi mööduvast aastast

 

See, kuidas aeg lendab, kipub saama igareedeseks jututeemaks. Tõsi küll, mis seal imestadagi, sest aasta lõpp tuleb iga päevaga lähemale ja ega selles midagi hullu ju olegi. Küll aga on äärmine aeg hakata läinud aastale tagasi vaatama.

Eks igaühe tagasivaatepeegel ole mõneti tema enda nägu, kuid kindlasti saab seda raamida realistliku objektiivsusega. Inimene pidavat olema looduse kroon ja ülim meistriteos. Aga oma oleku ja käitumisega võib ta olla ettearvamatu ja kummaline. Nii mure kui rõõm panevad meid sageli unustama selle, mis meie ümber toimub.

Näiteks siis, kui sul hammas kohutavalt valutada lõhub, unustad sa kõik teised maailma hädad enda ümber. Või kui õnn on sulle kõige imelisemal kombel naeratanud, sillerdab ka maailm sinu ümber roosades värvides. Kui aga midagi põrutavat pole sinuga juhtunud, siis kipud tahtmatult maailma asjade üle juurdlema.

Tegelikult on see äärmiselt vajalik, kas või selleks, et ise kursil püsida. Küllap peaksime seda tihedaminigi tegema. Oma kiires elurütmis vaatame me kergelt üle asjadest, mis meid näiliselt nagu ei puudutaks, kuni avastame, et mida asja!

Asju, mille üle aastalõpus arutleda, oleks ääretult palju. Aga võtame neist mõned. Algatuseks võtame vaadu alla mõne juba toimunud ja tänaseks ehk mõneti unustatudki protsessi. Nimelt aasta alguses, 9. veebruaril arutlesin teemal “põllumees ja PRIA”. Põhjus ikka selles, et ka Abruka selles vastasseisus otsapidi sees oli.
Nüüdseks oleks nagu kired vaibunud ja osapooled saavutatuga rahul. Üritan asja Abruka poolt vaadata.

Pärast pikka ootust ja teadmatuses kompamist hakkasid asjad tasapisi liikuma. Kontroll järgnes kontrollile ja neile omakorda veel järel- ja täiendkontrollid, kes kõik Abruka põlde ja karjamaid hindasid, vaatasid ja pildistasid. Nii et iga puu ja põõsas hakkas uudistajaid omadeks pidama. Selle käigus rahustati põllumehi-toetusetaotlejaid, et vangi teid ilmselt ei panda ja kui hästi läheb, siis ehk õnnestub oma juba tehtud töö ja vaeva katteks ka piskut kompensatsiooni saada.

Sügiseks makstigi suurele osale taotlejaist osaliselt saamata jäänud toetus välja. Teisisõnu – maamees sai kätte oma palga, mille ta oli ammuilma välja teeninud, sealjuures omapoolseid arvestatavaid kulutusi tehes. Tasu saabus pea aastase hilinemisega. No tule taevas appi, nagu peaminister tavatseb ütelda.

Kui bussijuhid, õpetajad, raudteelased ja teised streigilembesed töölised oleksid pidanud nii pikalt oma palgaraha ootama, oleks ammuilma revolutsioon toimunud. Aga maamees kannatas ära, küllap ta on harjunud saaki ootama.

Lisaks ootamisele ja väikesele võidule tuli aga alla neelata ka tubli mõru suutäis pettumust. Nimelt tunnistasid ametnikud-ametkonnad valdava osa põlisest põllumaast saartel ja Lääne-Eestis euronõuetele mittevastavaks. Mis sest, et üle maa miitinguid peeti, mis sest, et seda maad on põllumehed Eestimaal eluaeg harinud, mis sest, et selline ongi ju meie maa siin mere ääres – kivine ja kadakane karjamaa. See ju ongi meie kodumaa.

Aga jah, peaasi on, et iste ametniku all kuidagi kõikuma ei lööks.
Vanasti, võõra võimu all, oli asi lihtne. Kui ametniku langetatud otsus oli üdini bürokraatlik, lühinägelik ja läbi-lõhki võimulolijate huve kaitsev, oli ilmselt tegemist eluvõõra ja eestimaalastele vaenuliku elemendiga, kes iga hinna eest oma ametikohast kinni hoiab ja püüab igal võimalusel kannuseid teenida.

Kuidas aga suhtuda samasugustesse inimestesse ja asjasse nüüd? Suurtootjad, kellel miljoneid maksvad masinad käes, ei hakka kiviseid ja kadakasi rannaniite ja -karjamaid kunagi hooldama, neil siledaid põlde piisavalt.

Siit tekibki küsimus: mida on vaja säilitada ja keda toetada? Ühesõnaga, inimese mõtted ja teod siin issanda taeva all on kohati päris imelised. Eriti veel siis, kui sulle võim ja vägi kätte antud on. Kohati tekib kahtlusi ja kõhklusi, millise kehaosaga mõeldakse, sest pea see ilmselt küll ei ole.
Kevadel, aprillis, viidi loodushoiu seadusesse sisse muudatus, mis kohustab mereäärsetel maadel arvestama 1-meetrise kõrgusvööndiga.

Maakeeli lahtiseletatult tähendab see, et mererannast ehk veepiirist mõõdetakse maapinna kõrgusjooneks 1 meeter ja kui selline kõrgus kuival maal on saavutatud, siis – pange tähele, alles sealt – hakatakse arvestama 200 meetrit, mis käib ehituskeelu vööndi alla. Vaat selline seadus on kusagil Toompea keldrites välja mõeldud, sest normaalsetes tingimustes säherduse totruse peale ilmselt ei tule.

Mis see aga meile ja teistele püsiasustusega väikesaartele ning rannarahvale tähendab? Ilmselt elu ja arendustegevuse täielikku seiskumist, sest minu teada Eestis ühtki kaljusaart ei ole, mägisest mererannast rääkimata. Ei ole küll kade, aga õnnelikud mehed need Mustjala mehed, nemad ju kõrgel panga peal!

Vaat sellised globaalse mõtlemisega mehed istuvad meil ministeeriumides, kõigile ikka ühe mõõdupuu ja meetriga, ole sa siis saareelanik või setu. Aga olgu, nüüd aitab, enam ei urise ega urgitse. Lihtsalt mõni asi mööduvast aastast tahtis veel väljaütlemist.

Nüüd aga on tõesti viimane aeg end jõululainele häälestada. Meid siin Abrukal igat sorti jõuluhullus ei ohusta, meie võtame asja nii kui vanasti, ikka mõistuse ja südamega, ning soovitame teilgi nõnda talitada.
Ah jaa! Abruka koordinaadid ja rahvaarv on endised.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)