Kingid osta aegsasti, sest jõulud tulevad ootamatult! (3)

Kingid osta aegsasti, sest jõulud tulevad ootamatult!

 

Mida osta jõulukingituseks? See mõte vaevab peaaegu kõiki. Panen end kingiotsija rolli ja teen väikese tuuri Kuressaare ärides. Eelistamata üht teisele. Lähen lihtsalt sinna, kuhu jalad viivad…

Et ma kaubandusvaldkonnas just erilise kogemusega ei hiilga, otsustan esmalt küsida Tiiu Penzalt, taasavatud Saaremaa Kaubamaja juhatajalt, kas jõuludeks pakutavast ikka jätkub ja mis siis saab, kui n-ö auk sisse tuleb?

“Süsteem on selline, et juba jaanuaris peavad ostujuhid hakkama jõuludele mõtlema. Osa kaupa saab muidugi ka jooksvalt tellida,” selgitab juhataja. Jõuludeks tellitavate kaupade valik on lai: jõuluehted, mänguasjad, raamatud, majatarbed, parfümeeria – praegu läheb Tiiu Penza sõnul kõik.

Selle kogemuse saan ka ise kohe alguses, kui juhatajat veel pole, ja ma oma tuleku põhjusest müüjatele teada annan – neil pole ajakirjanikuga aega tegeleda, sest pea iga kassa juures ootavad inimesed, ja kellele siis meeldib sabas seista.

Ostubuum kogub jõudsalt tuure, kuid juhataja lisab, et kui aastaid tagasi algas see juba novembri lõpus, siis nüüdseks on kingituste muretsemine nihkunud jõuludele lähemale, mis ju normaalsem. Kuigi päevad 21.–24. detsembrini on n-ö viimase-minuti-ostjate tõttu ikkagi väga pingelised ja müüjate koormus suur.

Kui mingit jõululikku müügiartiklit peaks järele jääma, siis on tarnijatega sõlmitud vastav kokkulepe ja kaup saadetakse tagasi. Mis konkurentsi puutub, siis on juhataja seisukoht selge: “Igaühel oma nišš, igaühel oma liistud, mille juurde ta jääb. Ja eks rahvas on harjunud ühte asja ühest kohast ostma, teist teisest. Aga konkurents peab olema!”

Kuigi me konkreetsetest numbritest ei räägi, pakkun välja, et jõuluostud kasvatavad käivet 2–3 korda. Tiiu kinnitab, et nii see on, detsembrikuu müük on võrreldes teiste kuudega ikka “laes”.

Ainus soovitus kaubamaja juhatajalt ostjaile, et ei peaks kaua järjekorras seisma ja endal vähem muret oleks, kõlab: “Ärge jätke oma oste viimasele minutile!”

Mehed oskavad naistele pesu kinkida

Liftiga alla sõites kauplen juhatajalt müüjat, kellega jutule võiksin saada. Saangi – valmisriiete ja pesuosakonnas toimetab Sirje Liukis, kes letitagust ametit pidanud juba 1972. aastast. Sirje ütleb, et jõuluaeg on rõõmus aeg, kuigi käed-jalad tööd täis. Uus maja on tunduvalt soojem kui vana, mistõttu algul võttis põsed pärlendama. Nüüd on ta aga harjunud.

Valmisriietest ostetakse jõuludeks kõige enam just pesu, hea minek on ka jopedel. “Mehed ostavad naistele pesu ja on mehi, kes teavad täpselt, millist numbrit vaja – see on nii meeldiv! Mehed on väga targad ja julged ning teavad täiega, mis nende naine tahab!” pole Sirje kitsi tugevama soo esindajaid kiitma.

Nirusid ostjaid on vähe, kuid ette neid siiski tuleb, eriti hommikuti on mõned päris tusased. Selle kohta on Sirjel aga retsept olemas: “Siis on targem nad ära kuulata ja ise vagusi olla – kaua ta ikka riidleb.” Närvilisemad kipuvad Sirje sõnul ikka naised olema, seevastu mehed on tema arvates üldiselt väga rahulikud.

Järgmiseks saan jutule ostjaga, kellel oma jõulukuusele karda vaja. Mari – nii on noore ema nimi – üritab üheaegselt arvet maksta ja pisipoeg Otil silma peal hoida: “Kuule, pane tagasi see korv, sinna teiste juurde! Trepi peale ei lähe! Oota natukene!”

Küsimusele, kas jõulukingid juba ostetud, vastab Mari, et ei ole, ning lisab: “Kogu aeg on tunne, et aega on veel küll.” Jõulukingid loodab Mari osta ilmselt siitsamast kaubamajast, kus nüüd on valik palju parem kui enne.

Tuletan talle meelde juhataja soovitust, et kingituste ostmist ei tohiks viimasele minutile jätta. “Aga jõulud tulevad igal aastal ootamatult!” naerab Mari ning Ott peab seekord veel tühjaks jäänud korvi tagasi panema.
Mina sean sammud esimesele korrusele, kus silma hakkab kitsuke särav jõulukaupade müügiruum.

“Ei, ei… meist pilti ei tee!”

Nii ütlevad kaks pereprouat, kellega üritan jutupeale saada, mis aga õnnestuda ei taha. Ja põhjenduski lihtne – otsitakse ju kingitust ja kui see pildi peale jääb, siis poleks ju enam mingit üllatust! Keelitustele vaatamata saab ajakirjanik prouadelt heatahtliku, kuid kindla “korvi”.

Vanaisa Heino on aga lahkesti nõus vastama. Tema teeb kingitusi lastele ja lastelastele ja see töö on poole peal – osa juba olemas, osa vaja veel juurde osta. “Viimase minuti peale jätta ei saa, siis pole aega,” on Heinol selles osas asi selge.

Ekstrapoodi tuleb kaup otse Inglismaalt

Jalutan läbi Raekeskuse, kus igalt poolt punastes mütsikestes kaupa vastu vaatab. Et aeg lõunasse jõudnud, on kassades järjekorrad pikad ja segamine oleks kurjast.

Kaubakeskuses, mida rahvas Ferrumiks kutsub, hakkab all lilleosakonnas jõuluteema kohe silma. Üleval Novaluxis, mis kah jõulukaupadest pungil, tammun tükk aega jalalt-jalale, oodates parajat momenti kellegi kõnetamiseks.

Seda võimalust aga ei tule – kahel müüjal on kiire, maksmise järjekorras ootab viis-kuus inimest. Samas on vanaemal mure – tahab midagi küsida DVD-mängija kohta. “Oi, mina olen praktikant, kutsun kohe juhataja!” kuulen müüjaametit õppiva neiu kärmet vastust ja hetke pärast on ta koos kogenuma kolleegiga tagasi.

Ülakorrusel satun Ekstrapoodi, kus müüjanna Angelina selgitab, et omanik varustab poodi vajaliku kaubaga regu-laarselt ja see tuleb otse Inglismaalt. “Jõuluajaga arvestatakse kindlasti, rohkem on pakkuda pidulikke riideid, seelikuid, kleite, toppe,” loetleb Angelina.
Selles poes käivad rohkem naised, kuid käib ka mehi, kellele müüja peab nõu andma, kas see või teine asi naisele ikka meeldiks ja kas müüja ise seda ostaks.

Küsin minagi: kui ma ise ka ei tea, mida oma naisele kinkida tahan, mida sel juhul soovitate?
“Tavaliselt on meestel endal juba mingi mõte olemas ja tullakse kindla sooviga, otsides naisele kas seelikut või käekotti…” on Angelina oma vastusega ka minu teadlikkuse ära hinnanud.

Kullakallis maailmas

Liilia Juveelis põrkun kahe kaunitarist müüja Tiina ja Oksana otsusekindluse vastu – juhatajat ei ole, ei tea, kas täna tulebki, ja ilma temata nad küsimustele ei vasta. Samaaegselt selgitusega ulatatakse mulle telefon – juhatajaga ongi juba ühendust võetud. Eeldan pragamist, et tööajal tülitan, kuid torust kostab heatahtlik hääl.

Liilia selgitab reipalt, et jõuludeks valmistuvad nad alati eriliselt ja kingituseta ei peaks jääma keegi. Sellist olukorda, et mõni kaubaartikkel päriselt otsa saab, praktiliselt ette ei tule. Jõulude puhul on aga varasemate ostjate jaoks valik kahtlemata suurem. Kingituste nõudlejad mõõdab Liilia kahte: need, kel kindel soov, ja teised, kes otsustamisel abi vajavad. Samuti pole klientide osas erilist kallutatust ühele või teisele poole, sest selles poes käivad nii mehed kui naised.

Jõulutunne käsitööpoes

Raekoja platsi äärne käsitööpood viib oma vaikuse ja kaubavalikuga külastaja sellesse aega, mil jõuludeks õled tuppa toodi ja kingsepal silm välja torgati.

Liis, kes on müüjaametit veel vähe pidanud, näitab kaupa, mis spetsiaalselt jõuludeks müügile toodud: küünlad ja küünlaalused, ei puudu ka kõikvõimalikud päkapikud. Kuid kõige minevam kaup on kindad-sussid. Paraku külastab jõuluajal, vastupidiselt suvele, kui turiste palju, käsitööpoodi suhteliselt vähe rahvast.

Küsin poodi astunud Maililt ja Taivolt: kas kingitust otsimas? Vastuseks saan, et nii ja naa. Maili lisab selgitavalt: “Püüame jõulukingid ikka ise teha ja siin vaatame, kas on midagi huvitavat.” Järgnevalt saan ka teada, mis see isetegemine endast kujutab – nimelt valmistab Maili sugulastele jõuluks šokolaaditrühvleid.

“Null on null,”

ütleb turul end sooja vammusesse mähkinud proua Silvi, kui küsin, kas võrreldes detsembri algusega on ostjaid juurde tulnud. Kell käib juba kolme, kuid ühtki ostjat pole veel ilmunud. Silvi arvab, et ega tulegi. Põhjus on lihtne: spaad tühjad, välismaalasi pole. Omainimene kadakast lusikaid, nuge, kulpe ega dolomiidist küünlajalgu eriti ostma ei kipu.

Kuna Silvil on ka teine ja põhiline amet, mis leiva laual hoiab, siis tulevat jõulud töiselt, mistõttu kingitusedki veel ostmata.

Müügileti juurde astub Külli ja teadustab juba käigult minu suunas: “Ei, mina ei ole ostja, aga ma võin osta küll, kui vaja!”

Külli jõulukingid on osaliselt juba ostetud. “Mehele tuleb kõik soovid edasi anda, siis ta teab täpselt, mida teha,” selgitab Külli naerukalt oma pere korda. Et Külli on õmbleja, siis endal tal mehele kingituse valmistamisega muret ei ole.

Silberautost 70 000-kroonine soodustus!

Juhataja Mervin Lehtsalu viib mind müügiesindaja Mattias Vahteri juurde, kellelt küsin jõuluaegse ettvalmistuse kohta selles firmas.
“Automüügi puhul oleme alati püüdnud klientidele midagi kaasa anda ja praegu käib jõulukampaania autohindade osas. Näiteks Mercedes-busside puhul teeme Vianole, mis on Vito luksvariant, allahindlust 10 protsenti, mis tähendab, et 700 000 krooni maksva bussi võib saada 620–630 000-ga,” räägib Mattias.

Et jõuluaeg rohkem ostjaid tooks, seda Mattias päris ei kinnita, tuues põhjuseks asjaolu, et aastalõpp on inimestele niikuinii rahaliselt kulukas. Kuid selliseid juhuseid on olnud, kus klient tuleb ja teadustab, et tahab just jõuluks uue auto soetada.

Parim kink Jukule on arvuti

Kell on pool kolm.
Selveri uksest sisse ja kohe paremale põikama sunnib värviküllane “lastemaailm”. Juku mänguasjakaupluses pakivad Katrin ja Anneli uusi mänguasju lahti ning sätivad neid riiulitele. Kaupa peabki igal nädalal paar-kolm korda juurde tooma, sest oma laopind suurt kogust korraga ei mahuta. Kas jõuluaeg on juba peale hakanud? “Oh, ammu juba! Meil osteti tänavu esimene jõulukingitus juba oktoobrikuus,” ütleb Anneli.
Peale jõulude on tihe kuu veel juuli, mil eesti turistid Saaremaa n-ö vallutavad.

Juhataja Katrin räägib, et kõige minevam kaup on lastearvutid, millega pisipõnn saab arvutada, mängida, muusikat kuulata ja joonistada. Nõutavad on ka lauamängud, autod ja kõikvõimalik piraadiatribuutika.
Ja ka siin on müüjatel üks soovitus: ostke varakult ära, siis ei pea pärast pikas järjekorras seisma ja närvitsema.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 156 korda, sh täna 1)