Kinnimakstud revolutsioon ehk Lugu sellest, kuidas Saksa keiser Leninit rahastas (1)

Kinnimakstud revolutsioon ehk Lugu sellest, kuidas Saksa keiser Leninit rahastas

 

Saksa nädalakirja Der Spiegel käsutusse on sattunud äärmiselt huvitav ajalooline materjal – tegu on dokumentidega, mille alusel võib kindlalt väita, et Venemaa 1917. aasta sündmuste taga oli keiserliku Saksamaa valitsus. Kui aga nii, siis on see sama valitsus kaudselt ka süüdi kõigis nendes kuritegudes, mida Saksa raha ja muul toetusel võimu juurde pääsenud Vene kommunistlik ja kuritegelik režiim sooritas.

Tõsi, ka varem on ajalookirjanduses ja isegi ajalooõpikutes räägitud sellest, et keiserliku Saksamaa valitsus aitas Venemaa kodanikul ja suurel opositsionääril V. I. Leninil (tuleb silmas pidada, et see oli 1917. aastal, mil Saksamaa ja Venemaa omavahel sõdisid) Šveitsist takistamatult läbi oma territooriumi Petrogradi sõita, et seal revolutsioon korraldada.

Lisaks on kirjanduses palju juttu olnud ka sellest, et keiserlik Saksamaa eraldas bolševikele miljoneid marku eesmärgil, et nad kukutaksid tsaari – selliste salaintriigidega lootis Berliin vabaneda vähemalt ühest oma vastasest Esimeses maailmasõjas.

Vaatamata sellele, et kõik need pajatused olid üpris usutavad, jäi siiski sageli midagi väga olulist vajaka – nimelt puudus piisav dokumentaalne tõendmaterjal. Nüüd on saksa nädalakiri Der Spiegel püüdnudki seda vajakajäämist kõrvaldada. Nimelt on väljaande valdusesse sattunud dokumendid, mis varem olid arhiivides salastatud.

Hamburgis ilmuv väljaanne pühendas neile dokumentidele oma viimase numbri põhiloo, mille kõlavasisuline pealkiri “Die gekaufte Revolution” ilmus suures kirjas ka ajakirja kaanel. Teiseks, vanemaealist lugejat ehk mõnevõrra ka šokeerivaks uudsuseks on aga bolševike liidrit Leninit iseloomustav artikli alapealkiri – “Tema Majesteedi revolutsionäär” (Revolutionär Seiner Majestät).

Eesmärk pühendab abinõu

Just see igivana, igat masti poliitikutele väga omane, samas aga äärmiselt küüniline ütlus iseloomustab väga hästi keiserliku Saksamaa võimukandjate käitumist Esimese maailmasõja ajal.

Tema Majesteet Wilhelm II (valitses 1888–1918) õukond, kogu Saksa diplomaatia ja ka riigi salateenistused ei kartnud isegi seda, et tsarismi krahh Venemaal ning Romanovite (kes muide olid Saksa keisrikojaga lähedases suguluses) võimult kukutamine võib endast ohtu kujutada ka Hohenzollernite dünastiale Saksamaal. Nii ka läks – suure Vene impeeriumi hukk oli ka Saksa keisririigi lõpu alguseks.

Kuid 90 aastat tagasi valitses Saksamaa võimukoridorides üpriski uljas meeleolu. Nii näiteks kirjutas Saksa suursaadik Taanis krahv Ulrich von Brockdorff-Rantzau 1917. aastal: „Vajalikul momendil suudame me liikumises osalejaid (mõeldud on bolševikke – toim) veenda, et nad meiega koostööd teeksid.“

Plaani vastu toimetada Lenin – vaenuliku riigi kodanik – 1917. aasta aprillis läbi Saksamaa territooriumi ei olnud Reichskanzler Theobald von Bethmann Hollweg (1856–1921) ega ka keiserliku Saksamaa maavägede ülemjuhataja Paul von Hindenburg (1847–1934).

Max Hoffmann (1869–1927), kõrgetasemeline ohvitser ja Hindenburgi üks lähemaid kaastöölisi kirjutas ühes oma kirjas: “Täpselt samamoodi nagu mul on õigus loopida granaate vaenlase pihta, võin ma vaenlase okupatsiooni ärahoidmiseks kõiksugu propagandavahendeid kasutada.”

Vaenlase vaenlane tuleb kasuks

Minu vaenlase vaenlane on minu sõber. See tuntud tõde sai Esimese maailmasõja ajal Saksa keisri Wilhelm II käitumise juhtmotiiviks. Nimelt langetas suur isevalitseja otsuse rahastada Vene tsaari vihavaenlast – Leninit. Ja seda vaatamata asjaolule, et vaevalt veel paar aastat tagasi oli ta oma sugulasele, Venemaa isevalitsejale saatnud kirju, milles ta Nikolai II (võimul 1894–1917) hellitavalt “minu Nicky’ks” kutsus.

Ajakiri Der Spiegel kirjutab, et kui keiser poleks 1917. aasta alguses sellist otsust langetanud, siis tõenäoliselt ei oleks kommunism mitte kunagi maailmasüsteemiks muutunud ja võib oletada, et siis poleks eales olnud ka GULAG-i hirmuäratavaid vangilaagreid, mille ohvriteks langesid miljonid süütud inimesed.

Dokumentaalne tõendmaterjal

Saksa ajakirjas toodud ajaloolise loo üheks peategelaseks on keegi Alexander Israel Gelfand (1867–1924) – juudi päritolu saksa-vene sotsialist-revolutsionäär, kelle pseudonüüm oli Parvus (fotol). See mees oli Lev Trotski (1879–1940) suur sõber, kommersant, kes elas pikka aega Osmanite impeeriumis, sest teda otsis taga nii Saksa kui ka Venemaa politsei.

Šveitsis tutvus ta seal redutava Leniniga – väidetavalt olevat Gelfand olnud see isik, kes vene proletariaadi juhile Rosa Luxemburgi (1871–1919) esitles.

Dokumendid kinnitavad, et juba 1915. aasta alguses pöördus Gelfand Konstantinoopolis resideeruva Saksa suursaadiku poole. Ta kirjutas: “On saabunud hetk, mil keiserliku Saksa valitsuse huvid Alangevad kokku vene revolutsionääride huvidega.”

Sama aasta veebruari lõpuks on valminud 23-leheküljeline detailne plaan, mis kandis Gelfandi allkirja. See dokument sisaldab järgmisi ettepanekuid: Saksa valitsus peaks vene enamlasi rahastama ja varustama neid lõhkeainega, et revolutsionääride organisatsioonid saaksid Venemaa linnades terroriakte ja sabotaaže korraldada. Der Spiegeli käsutuses olevatest materjalidest ilmneb veel, et 1915. aasta maikuu lõpus kohtus Gelfand Leniniga Šveitsi pealinnas Bernis.

Rahavood avati

Pärast Alexander Gelfandi taotlust hakkas Reichsschatzamt (Saksa rahandusministeerium) ühele teisele ametkonnale, täpsemalt aga Auswaertiges Amt’ile (välisministeerium) suuremaid rahaülekandeid tegema. Kogu see raha läks enamlaste käsutusse, et nad Venemaal valitsusvastast propagandat teeksid.

Der Spiegel kirjutab, tsiteerides erinevaid dokumente, et 1915. aasta 11. märtsil, s.t kohe pärast seda, kui eelpool mainitud 23-leheküljeline salaplaan oli valminud, anti välisministeeriumile üle 2 miljonit marka (tollases vääringus oli see väga suur summa).

Kuid juba 9. juulil 1915 on tehtud ligi 5 miljoni marga suurune ülekanne ja veel 5 miljonit marka laekus välisministeeriumi arvele 1917. aasta 3. aprillil – s.o vaid paar päeva pärast seda, kui Lenin lahkus Šveitsist (seal oli ta viibinud 1906. aastast alates), et läbi Saksamaa ja Rootsi Vene impeeriumi pealinna Petrogradi siirduda.

Selleks anti Lenini käsutusse eksterritoriaalse staatusega vagun, märgib Der Spiegel. “Kuid ajalooõpikutes levinud väide, et vagun, milles Lenin viibis, oli kinni plommitud, ei vasta tõele. Tõsi, vagunis oli kolm kinni plommitud ust, kuid ühelgi neist polnud pitsateid, mis tähendab, et neid oli väga lihtne avada.”

Teene teene vastu

Vastutasuks andsid vene bolševikud sakslastele “kasulikku informatsiooni olukorra kohta Tsaari-Venemaal” – nii vähemalt kirjutas tookord keiserliku Saksamaa salateenistuse juht Walter Nicolai (1873–1947).
Gelfandile, keda keiserlik poliitiline politsei ametlikult taga otsis, anti välja isegi politseipass – see võimaldas tal takistamatult mööda Saksa impeeriumi ringi liikuda.

Sama dokument võimaldas tal minna ka Saksamaa poolt okupeeritud aladele ja isegi neutraalsetesse riikidesse.
Nii näiteks külastas Gelfand Esimese maailmasõja ajal mitmel korral Rootsit, kus ta sageli viibis Tsaari-Venemaa koosseisu kuulunud Soome piiri äärses Haparanta linnas. Sellest linnast toimetas ta salaja Venemaale kõige erinevamaid esemeid.

Kahjuks ei ilmne olemasolevatest dokumentidest sellise ebaseadusliku kaubanduse maht, kuid sellest hoolimata võib kindlalt öelda, et suur osa saadud tuludest läks bolševistliku partei kassasse. Suur on ka tõenäosus, et just Gelfand korraldas Venemaa pealinnas Petrogradis mitmeid terroristlikke akte.

Kui Veebruarirevolutsiooni tagajärjel oli Vene viimane tsaar Nikolai II sunnitud aga troonist loobuma, siis kirjutas Saksa diplomaat von Brockdorff-Rantzau oma märkmetes Gelfandi kohta lausa ülistussõnu – see mees olevat teinud “suuri jõupingutusi selle õilsa eesmärgi saavutamise nimel”.

Need bolševikud on suurepärased poisid

Pärast Oktoobrirevolutsiooni kirjutas Lenin Berliiniga kiiresti alla Brest-Litovski rahulepingu (see oli 1918. aasta 3. märtsil). Ajal, mil Entente’i maad
(Suurbritannia ja Prantsusmaa, kellega Tsaari-Venemaa oli Esimese maailmasõja ajal liidus) toetasid igati antikommunistlikku kontrrevolutsiooni, tegi Wilhelm II (kes plaanitses muide Venemaalt hõivatud Eesti ja Läti aladel hertsogiriigi loomist ja Eesti Vabariigi toetamise mõtte kohe prügikasti viskas) enam-laste terrorivalitsusega aktiivset koostööd.

“Bolševikud on suurepärased poisid ja seni on nad end lausa oivaliselt ülal pidanud,” kirjutas 1918. aasta suvel Saksa diplomaat Kurt Ritzler, kes kureeris välisministeeriumis suhteid Venemaaga. Just see diplomaat küsis 1918. aastal oma valitsuselt Vene kommunistliku valitsuse jaoks raha.

Kogu see idüll Vene–Saksa suhetes varises aga peagi kokku. Juba aasta pärast enamlaste võimuhaaramist sai Saksamaa Esimeses maailmasõjas lüüa ning suur keiser oli sunnitud kodumaalt Hollandisse põgenema.

Saksamaal tekkis nõrk ja väga haavatava demokraatiaga riik – Weimari vabariik. Kuid möödus vaid 20 aastat ja olles sõlminud Molotov-Ribbentropi pakti, taastasid Hitler ja Stalin – tõsi küll, väga lühikeseks ajaks – kahe riigi head suhted. Kuna eellugu oli olemas, siis oli kahel diktaatoril seda väga lihtne teha.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 292 korda, sh täna 1)