Laseb ö-tähel mönuga kölada (2)

Laseb ö-tähel mönuga kölada

 

Vaalja Kroon (Leedo) on naistearst, kelle kohta kolleegid ütlevad “kange saare naine!”, ja valdkonna asjatundjad puistavad kiidusõnu. Tartu naistekliinikus töötav Vaalja Kroon on üks tunnustatumaid oma ala spetsialiste, kes on lahendanud tuhandete naiste lahendamatuina näivaid probleeme ning saanud mitmel korral tänulikelt vanematelt tiitli “kolmas vanaema” või “teine ema”. 2. detsembril oma 60. sünnipäeva tähistanud tohter tunneb pärast mandril elatud aastaid endiselt sügavat sidet Saaremaaga ja naudib iga kodusaarelt Tartusse tulnud patsiendiga laulvas saare murrakus peetud vestlust.

Tulevane naistearst, kes nüüdseks elu jooksul tuhandeid sünnitusi vastu võtnud, olevat ise sündinud kodus. Nelja last kasvatas peamiselt ema üksinda ja nii hakkasid lapsedki varakult tööle, et koju leivaraha teenida. “Aga tollel ajal olid kõik ühtmoodi vaesed ega olnud ju kellelgi erilist rikkust,” tõdeb Valjala kandis sündinud ja üles kasvanud naine.

Maaler-krohvijast naistearstiks

Arstikutsest unistas Vaalja juba lapsepõlves, kuigi otsest eeskuju kusagilt võtta ei olnud. “Inimene ja inimloomus pakkusid mulle huvi. Isegi vanaema räägib, et ma olin saepurunukud puruks lõiganud ja vaadanud, mis seal sisikonnas ikka on,” meenutab praegune tunnustatud günekoloog, kes Tartu ülikooli pabereid sisse tuues isegi ei kaalunud muid variante. “Ma teadsin ainult, et ma astun arstiteaduskonda. Ei olnud sellist variantigi, et ma ei saa sisse. Ma pidin saama! Ja ma sain,” naerab Vaalja nüüd.

Parandustööde poole tõmbas Vaaljat juba enne ülikooli. “Keskkoolis oli võimalik õppida kas maaler-krohvijaks, traktorist-masinistiks või lüpsja-karjatalitajaks, ma siis valisin maaler-krohvija,” meenutab Vaalja muheledes kunagist valikut, mis tema sõnul on ka hiljem väga kasulikuks osutunud – nii kodu remont kui müüriladumised on saanud ludinal tehtud, laotud müür püsib sealjuures veel ka täna. Vaalja meenutab juhtumit aastatetagusest tudengipõlvest, mil ta tapeedipanemisega endale ja toanaabrile jõuluks toidu lauale tõi.

“Elasime Muusa Leppikuga koos ja meil ei olnud kummalgi jõuludeks midagi lauale panna. Üks tuttav ütles, et temal oleks vaja tapeeti seina. Ma ütlesin Muusale, et ilma rahata me ei jää, ma lähen panen tapeedi seina ja siis me peame ka jõuluõhtut korralikult. Ja nii saigi.”

Erakorralised olukorrad

Pärast ülikooli lõpetamist pidi Vaalja vahepeal sündinud väikese tütre Tartusse mehe hoolde jätma ja kõige lähemasse linna – Viljandisse – tööle suunduma, kuna Tartus ei olnud sel hetkel noorele arstile ühtki vaba kohta. Lisaks pidevale sõitmisele kahe linna vahet pidi ennast tõestama ka tööalaselt. Juba enne Viljandisse minekut hoiatati Vaaljat, et tema uus ülemus, kogenud Eesti NSV teeneline arst, on ehk pisut autoritaarse loomuga.

“Teised tohtrid ütlesid, et ta ei lase teistel midagi teha, aga mina olin ennast juba internatuuri ajal tõestanud ja tundsin, et olen juba arst, mõtlesin, et kuidas mul ei lasta midagi teha,” meenutab lennu parimana lõpetanud Vaalja iseseisva arstikarjääri algusaegasid. “Pidin näitama, et ma tean ja oskan. Ta eksamineeris mind ikka väga palju nii teoreetiliselt kui praktiliselt ja ütles lõpuks, et jaa, olen täiesti võrdne partner temale.”

Esimesed kriisiolukorrad, mida noore arstina lahendada tuli, on tänaseni eredalt mällu sööbinud. Kord, kui Vaalja end parajasti bussiga Tartusse minema asutas, hõigati äkki bussi ruuporist, et doktor Krooni on kiiresti haiglas vaja. Toimetati ta siis kiirabiga kähku haiglasse, kus selgus, et peamiselt Vaalja kursuseõdedest koosnevad tohtrid ei suuda peatada ühel noorel naisel tekkinud verejooksu.

Kuna naine oli juba verest tühjaks jooksmas, visati kiiresti riistad piiritusse ja viidi naine operatsioonile. “Siis tuli üks hetk, kus mõtlesin – silmade ees ei olnud õpikut ka, kuidas seda pidi tegema – Issand jumal, oled sa taevas või ei ole?” räägib Vaalja, kelle sõnul lõppes kõik hästi ja naine paranes.

Muutuv meditsiin

Tänaseks on Vaaljal tööstaaži juba 37 aastat, selle aja jooksul on nii mõndagi muutunud. Ta mäletab aega, mil arstil oli ainult üks kummikinnas, millega naisi järjest läbi vaadati, ja kuidas operatsioonidel kasutati samu kindaid, mida sageli paikama pidi. “Ma mõtlen vahel, kuidas sellistes tingimustes üldse töötada sai,” arutleb Vaalja.

Praeguseks on meditsiin oluliselt edasi liikunud ja Vaalja arvates ei jääda Eestis maailmatasemele alla. “Me püüame sammuda täpselt samal tasemel, mis maailmas tehakse – operatsioonitehnikad, abivahendid, metoodikad. Ma ei ütleks, et kuskil midagi enamat tehakse,” räägib Vaalja, kelle sõnul tuuakse kõige uuemad maailmameditsiinis toimuvad arengud konverentsidelt kohe ka Eestisse.

Vaalja sõnul on ka eesti naine hakanud oma tervisest rohkem hoolima ja üha enam on neid, kes käivad ennast aastas kord-paar naistearsti juures kontrollimas. Siiski on meil tema hinnangul endiselt palju arenguruumi. Tema soome kolleegid näevad väga harva nii suuri kasvajaid, mida meie naistel avastatakse küllalt sageli.

“Meil võib ikka veel leida naisi, kes ei ole 10 aastat naisearsti juures käinud või kellel on spiraal 30 aastat ära ununenud ja emakasse sisse kasvanud,” tõdeb Vaalja.

Teiseks emaks

Praegu Tartu ülikooli kliinikumi naistekliinikus vanemarstina, varem ka osakonnajuhatajana tegutsenud Vaalja on oma töös aidanud ka naisi, keda mujal on juba lootusetuks juhtumiks tunnistatud. Alles hiljuti sündis tüdruk, kelle noorele emale pandi Tallinnas diagnoosiks kliimaks ja võeti lootus kunagi lapsi saada, ning kes pärast dr Krooni ravi siiski õnnelikult käima peale sai. Sellised juhtumid annavad patsientidele põhjust dr Krooni kolmandaks vanaemaks või teiseks emaks kutsuda, mis tohtrile muidugi vaid rõõmu teeb.

“Paljud ütlevad, et kange saare naine, aga ma olen teinud oma tööd südamega ja armastusega, ma küll ei saa aru, et ma midagi erilist oleks teinud. Olen õpetanud ja andnud kõigile oma õpilastele teadmisi nii, et kui ma ükskord peaks lahkuma, siis ei jääks tühja kohta,” räägib Vaalja.
Nagu iga arsti töös tuleb ka Vaaljal ette olukordi, mis ei lõpe hästi. “Kui midagi halvasti on, siis on ikka ähkimine ja puhkimine ja unetud ööd,” ütleb Vaalja, kelle sõnul läheb midagi halvasti õnneks väga harva, kuid harjuda sellega ei olegi võimalik.

Tänaseks on Vaalja juba 32 aastat töötanud Tartu naistekliinikus ja ei kujuta ette, et töötaks mujal. “Mõni kolleeg lahkub sirge seljaga ja ütleb, et läheb teise töökohta, aga mina ei ole võimeline isegi kõrgema palga või ma ei tea mis kulla ja karra eest minema teise kohta, mulle nii meeldib oma töö, töökoht, kolleegid ja patsiendid,” kinnitab ta.

“Hakklihakastet teeme ise!”

Oma abikaasa Aavoga kohtus Vaalja juba tudengipõlves ning ühistest tantsuõhtutest kujunes peagi nüüdseks juba 37 aastat kestnud kooselu. Väikese vahega sündisid tütred Triinu ja Kadri, kes on Vaalja sõnul juba väikesest peale väga iseseisvad olnud. Tollal ei olnud lapse hooldamiseks pikka puhkust ette nähtud ja nii pidi noor ema kiiresti pärast laste sündi tagasi tööle minema.

“Mäletan, et Triinu sündis 3. oktoobril ja 1. jaanuaril läksin juba Viljandisse tööle. Nüüd tagantjärele mõtled, et küll puhkaks, küll kasvataks, küll oleks, aga siis oli keeruline aeg,” tõdeb Vaalja.

Kui Vaalja valves pidi olema ja aktiivne spordimees Aavo trennidega hõivatud oli, aitas tüdrukuid kantseldada Aavo ema. Vaalja meenutab, et plaanis ühel hetkel isegi palgata puhkust võtta, et saaks parajasti 11. ja 9. klassi lõpetavatele tütardele kodus rohkem toeks olla, kas või süüagi teha. “Siis nad ütlesid mulle, et kuule, kallis, mine tööle, seda hakklihakastet me jõuame ise ka endale teha,” naerab Vaalja.

Nüüd neile tormilistele aegadele tagasi vaadates tunneb Vaalja siiski rahulolu. Ema 60. sünnipäeva pidukõnes meenutasid tütredki soojusega oma lapsepõlve, mil isa-emaga suviti reisimas sai käidud ja slaalomit harrastatud. “Fakt on see, et ega lihtne olnud, aga kas elus peab lihtne olema? Ma ei mäleta seda aega negatiivselt, mäletan ainult positiivselt. Ma ei leia, et kõik peaks väga kergelt tulema, loomulikult võib tulla kergemalt, aga iga asja pärast peaks ikka vaeva nägema,” leiab Vaalja.

Tütrele erakorraline keiser

Vaalja elab siiani toimekat elu ja tegevusest tema sõnul puudust ei tule, kui ainult aega jätkuks. Praegugi väga heas vormis naine on kogu elu tegelenud spordiga ja käib siiani aeroobikas, suusatamas ning harrastab kepikõndi. Suviti püüavad nad kogu perega Saaremaale sõita, võtavad sõpradega igasugu üritusi ette, käivad matkamas ja reisimas.

Kõige meelsamini veedavad nad aga aega oma perega, eriti lastelastega. Praeguseks on Vaalja ja Aavo juba kolmekordsed vanavanemad ja võivad lastelastest suure heldimusega rääkida tunde. Näiteks meenutavad nad 10-aastase tütrepoja seiklusi Londonisse keeltekooli minemisel, kui noore maailmaavastaja lend tühistati ja ta üksi asenduslennukile astus.

“Kui ma seda lennukit pilguga saatsin, siis ma mõtlesin, et alles sa olid seal opitoas niisugune tillukene ja nüüd sa oled juba tegija poiss, nüüd oled juba pilve peal. Elu läheb nii kiiresti edasi,” räägib Vaalja, kes tütrepoja erakorralise keisriga ise ilmale aitas.

Laulaks saaremaa keeles

Saaremaaga on Vaaljal tugevad sidemed säilinud. Peres on kindel traditsioon, et jaanipäev veedetakse kodusaarel. “Ta on ka lapsed ja väimehed kasvatanud saarlasteks, kõik on endale Saaremaal suvekodud muretsenud,” märgib Aavo. Vaalja räägib endiselt Saare murrakus ja laseb ö-tähel mönuga kõlada. Aavo naerab, et kui Vaalja omal ajal venelannast toanaabrile eesti keele selgeks õpetas, küsis see hiljem: “Mis eesti keelt sa oled mulle õpetanud?”

Vaalja sõnul ei vahetaks ta saarlaseks olemist mitte millegi vastu. “Kui ma Saaremaale jõuan, siis tavaliselt võtan paar kadakamarja, mälun need ära ja siis tunnen juba, et olen Saaremaa pinnal. Siis hakkab mul ö-täht laulma, lasen ennast vabamaks, ma ei pea enam nii pingutama,” räägib Vaalja. “Ja kui Saaremaalt mõni patsient saadetakse, siis tunnen kohe suurt südamesoojust, ma laulaks koos temaga selles saaremaa keeles.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 050 korda, sh täna 1)