Maadereguleerimine ja Campenhausen

Maadereguleerimine ja Campenhausen

 

Nasva esmaasukas võis olla Nolgimõisa (Schulzenhofi) vabadik Sauna Tõnis, kelle hütt seisis praeguse rannamaja taga jõekäärus juba Rootsi ajal. Tõnise ja tema pere viis hauda 1710. aasta katk, ent Saunale tuli Mände Nina Haini Hindrik.

Mände Nina oli Suurest Katlast aegade hämaruses pinnalekerkinud maanina Anseküla kihelkonna kirdenurgas, mida nüüd Mändjala nime all tuntakse. Siit Kuressaarde oli linnulennult alla kümne versta, ometi jäi see raskesti ligipääsetavaks kolkakülaks – siit vankriga linna minnes tuli ümber lahtede (läbi Keskranna, Tehumardi, Hirmuste ja Kõrkküla) Kihelkonna
maanteele jõuda, et siis ots linna poole keerata.

Kõrtsid tõid uue elu

Ilus mererand Kuressaarest läänes oli pärast Põhjasõda ja katku üsna inimtühi. Ka uut Peeter I riigivõimu polnud eriti tunda, aga seda lünka täitis kohalik võim. Nii hakati 1740. aastatel Suure Katla ääres kalarandu ja kõrtse arendama just Saaremaa rüütelkonna eestvõttel.

Tori kõrtsi pidas Nolgimõis, kõrtsmikuks hakkas Männiku Karl Mändjalast. Nasva kalaranna ja kõrtsi rajas Mullutu mõis, kõrtsmikuks palgati Kure Jürgen Aula külast (seal asus Mullutu mõisa teine kõrts). Järvel pidas kõrtsi Tiinuse mõis, kõrtsmik oli Kangru Mihkel Länga külast. Salmele ehitas kõrtsi Abruka mõis, Torgu mõisa kõrts oli Koltse järve ääres. Kõrtsid teenindasid kalamehi ja teelisi, kohalikke kundesid oli vähe.

Nasva enne maadereguleerimist

Nasvad kuulusid enne maadereguleerimist läbisegi Nolgimõisale ja Mullutu mõisale. Kõrts oli jõest Sõrve pool nüüdse Pekri talu kohal ehk toona mere ääres Kõrkjamättal, ümber kõrtsi asus kalarand.

Rannavaht oli Laidu Jaan, kes elas nüüdse spordiväljaku kõrval, ja keda kutsuti ka Nasva Jaaniks. Ta oli algul Mullutu mõisa rätsep (Weber) ja heinamaade hoidja (Heuschlag’s Wachter), aga Jaani peasissetulekuks sai kalapüük. Sauna vastu, jõe linnapoolsele kaldale ehitati Nolgimõisa kalurimaja, seda kasutasid Randvere-Parila mehed (Parrale Jürri von Randefer).

Nasva jõgi voolas siis merre kahelt poolt Kõrkjamätast, Vanatori ehk Sõrve-poolne jõeharu voolas läbi Sauna Hindriku ja Laidu Jaani talude vahelt ning suubus merre praeguse Sadama tänava joonel. Kõrkjamätta vastas linna pool jõge oli Oosteaugu mätas (oos = hobune), kus veel hiljuti külaklubi seisis.

Mere poole jäi Kännumätas – meremärk nii jõkke kui ka Vanatorisse suundujatele; seda kaldakõrgendikku hüüti hiljem Müürialuseks, mida nüüd ilmestab tühjalt seisev kalatööstus (tondiloss).

Nasva heinamaade uueks hoidjaks kutsus Mullutu parun Nolcken 1750-ndatel Kangru Tiidreku Jaani Länga külast. Jaani ema, neiuna Mände Nina Haini Krööt, oli Sauna Hindriku õde. Kangru Jaan sättis oma hüti jõest linna poole keset vesist heinamaad praeguse küla ja Suurlahe vahel, tema talu määratleti Mullutu mõisa, Mändjala küla ja Kaarma kihelkonna järgi (unter Mullut aus Mendina zu Karmel).

Revisjoni algus tõi palju pingeid

1765 Liivimaa kindralkuberneri George von Browne’i poolt moodustatud Saaremaa revisjonikomisjon otsustaski Nasva jõe linnapoolse kalda jätta Mullutu mõisale ja Sõrve-poolse kalda Nolgimõisale. Tüliõunaks sai Kõrkjamätas kõrtsi ja kalarannaga: komisjon tahtis piiri vedada mööda Nasva jõge, parun Nolcken aga mööda Vanatori. Saare Maakohus arutas asja mitu aastat (1776–1779).

Nolgimõis oli Taani aja lõpus ja Rootsi aja algul Nolckenite omanduses (mõis saigi sellest oma eestikeelse nime), ka hiljem oli just see aadlipere tolle riigimõisa põhiline rentnik.

Kohtuotsusega Mullutu parunilt (Erbbesitzer) Nolckenilt ära võetud ja Nolgimõisa rentnikule (Arrendebesitzer) Nolckenile kasutada antud Nasva kõrtsi võttis rendile Tori kõrtsmiku vend Hans, keda hakati kutsuma Nasva Hansuks. Siia kodu rajanud kõrtsmik ja Laidide suguvõsa esivanem aga lõpetas elu enesetapuga.

Keeruline on kirjeldada maadereguleerimisest ajendatud pingeid, mille tagajärjel kõigi esmaasukate (Sauna, Laidu, Kangru, Hansu) elupaigad tühjaks jäid ja küla areng peatus.

Rüütelkonna vastuseis ja asehalduskord

Ka rüütelkond oli reguleerimistöödeks tõrges – kardeti Vene riigivõimu kasvu. Paar esimest aastakümmet maadereguleerimist ei andnudki tulemusi, kohtuasi ja muu Nasval toimunu polnud Saaremaal erandiks.
Katariina II aga seadis 1782 sisse asehalduskorra ja andis maadereguleerimisele oluliselt laiema sisu koos rahalise toetusega.

Mõisate päriseksandmise tagajärjel 1783 muutus rüütelkond keskvõimule juba lojaalsemaks; aastail 1783–1797 Kuressaares resideerinud Liivimaa asekuberneri Balthasar von Campenhauseni juhtimisel aga jätkati maadevahetust ning hakati ka metsa istutama, maid kuivendama, postimaanteid ehitama, linnaelu korraldama jm.

Nii seati sisse armuadramaa pastorite leskedele Loodes, Väike-Parila heinamaad ning talupojad viidi kirikumõisa alla ja Taani ajast Püha-Suuremõisat teeninud Koimla talupojad Kärla riigimõisa alla. Osa Nolgimõisa valdusi anti Püha-Suuremõisale, sh Nasva kõrts, mille pidajaks sai Salme Peeter.

Nolgimõisale jäänud alad

Nolgimõisale jäid Loode tammik, Orikamets, Musumännik, Soomets ja Ristilaid. Viimane tähistas üsna pikka kaldariba ümber Loodemaa: kaardil Carmel Regulirungs Charte No 3 tähistas Ristilaid rannariba tammiku ja mere vahel koos armuadramaa ja Kasti mõisa maaga praeguse linnuvaatlustorni taga, läks sealt edasi Loode ninani ning suundus Ristilaidu silma kaldaid pidi Suurlaheni. Vähe sellest – Ristilaid oli ka Kurgu kanali kaldal.

Hiljem on kohanimed muutunud, Ristilaid jäi tähistama Ristilaidu silma läänekallast. Samasugused kohanimed on Abrukas (Riste nina) ja Hiiumaal (Ristna), nende mereajalooline tähendus seondub meres hukkunute matmis- ja mälestuspaikadega vanade laevateede ääres.

Piirivalvekordonite kett ja postimaantee

Mereranda ehitati piirivalvekordonite (nn tongrimajade) kett, need kerkisid Abrukas, Roomassaares, Toris, Mändjalas, Järvel, Sõrves jm – Liivi lahe lõunakallas kuulus siis veel Poolale, mille suhted Venemaaga olid pingelised.

Sõrve postimaantee õgvendati Suure Katla uuele kaldale, endiste lahtede veed ühendati kanalitega:
– Kalaka (Kalaaugu) jõgi Suure ja Väikse lahe vahele;
– Kurgu kanal Suure ja Mullutu lahe vahele;
– Pühajõgi Paadla ja Vägara lahe vahele;
– Vägara oja Vägara ja Mullutu lahe vahele.

Postimaantee algas Suuresilla otsast ja läks läbi Väike-Parila. Noolsirged teelõigud veeti üle nasvade, Ristilaidu silmale ja kaevanditele ehitati truubid. Campenhausen alustas korraldustöid Sõrve metsades 1795. aastal uue postimaantee käikuandmisega. Sõrve postimaantee oli Campenhauseni tõsine tulevikuprojekt – sellest said alguse Saaremaa looduskaitse ja esimese puhkeala areng.

Keisrinna surm tõi uue suhtumise

Maadereguleerimise rahastamine Saaremaal paraku katkes 1796 Katariina II surmaga. Paul I likvideeris asehalduskorra, Campenhausen edutati Liivimaa kuberneriks ja seejärel senaatoriks Peterburis.

Maanõunik Matthias von Buxhoevedenil aga õnnestus 1798 oma venna, Peterburi kubermangu sõjakuberneri krahv Friedrich Wilhelm von Buxhoevedeni (kelle abikaasa Natalia oli Katariina II vallastütar ja Paul I poolõde) abiga hankida tsaari toetus maadereguleerimise lõpetamiseks. Tööde juhtimist jätkas senaator Campenhausen.

Maadereguleerimine taaskäivitus kõigepealt linna ümbruses. Püha-Suuremõis ja Nolgimõis liideti Kaarma-Suuremõisaks. Loodemaa anti linnale, linna läänepiiriks sai Ristilaidu silm. Silma ja Nasva jõe vaheline vesine maa tehti pooleks – Suuremõis sai linnapoolse, Mullutu mõis jõepoolse osa. Sõrvepoolne jõekallas kõrtsi ja kalarannaga jäi Suuremõisale, selle tagune rannalagendik (Mändjala väli) anti Kuressaare kirikumõisale.

Maadereguleerimine oli valuline nii talupoegadele kui ka aadlikele. Et purunenud unistuste kütkeist vabaneda, müüsParun Nolcken poolteist sajandit tema perele koduks olnud Mullutu mõisa 1799. a. maha.

Suhe tänapäevaga

Üsna keeruline on maadereguleerimise pingeid kirjeldada ka tänapäeval. Nasva jõe kaldaribale salaja uusi maaüksusi tehes ilmutasid maakorraldajad tõelist nutikust, et seaduserikkumisi juriidiliselt korrektselt vormistada.

Kaarma vallavanem Ülo Vevers valetas avalikult Nasva meeste peale, et õigustada kalarikka jõeharu ja kaldariba “reguleerimist”. Külarahva riivatud õiglustunde kaitseks ametnikega tülli läinud külavanem Arvi Tasa sai terviserikke.

Saare maavalitsuse osakonnajuhataja Merike Toose tituleeris mind okupandiks, et minu isakodu ja jõe vahelisele kaldaribale salaja moodustatud maaüksuse mulle müümisest keelduda.

Õnnetult mahapõlenud Nasva külaklubi ei olevat võimalik vanal kohal jõe kaldal taastada, kuna see olevat ehituskeelutsoon. Keelud ei kehti aga paarsada meetrit eemal, kus Campenhauseni ajal lainetas meri ja kuhu vallavalitsus võõrale mandrimehele seadusevastaselt tükikese kaldariba “reguleeris” – sinna anti ehitusluba isegi ilma detailplaneeringuta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 275 korda, sh täna 1)