Üksiolemine ei ole üksindus

Üksiolemine ei ole üksindus

 

Mitte alati ei ole üksiolemine sama tähendusega, mis üksindus. Nii mõnigi tõmbub tagasi, et teatud sündmuste suhtes distantsi saavutada, leida rahu ja teed iseendasse.

Üksikud inimesed – inimesed, kes elavad lähedaste partnerlussuheteta – ei pea end sellepärast veel üksildastena tundma.

Tavaliselt on inimesed vaid ajutiselt üksinda või on see seisund, mis on ise valitud, kuna nii mõnigi kord tuntakse end üksinda paremini kui seltskonnas. Mittevabatahtlik üksiolek võib aga viia üksindusse, mis kestab kaua ja kujutab endast suurt psüühilist koormust.

Üksindus on vaimne seisund, mis võib olla kas ajutine või kestev ja on reeglina seotud kas sisemise tühjuse, kurbuse, depressiooni, isolatsiooni või leinaga, aga see võib olla tingitud ka inimese enda isiksusest, ülemäärasest kammitsetusest või baseeruda kahtlemisel iseendas.
See, mis üksindusetunde meis vallandab ja millist mõju meile avaldab, sõltub inimese vanusest.

Üksindus lapsepõlves

Argessiivsed ja dominantsed lapsed, kes endast teiste jaoks mõõdupuud kujutavad, on oma eakaaslaste poolt tihti tõrjutud. Samuti võib laste omavahelisel suhtlemisel saada probleemiks lapse liigne häbelikkus ja sissepoole suunatus (introvertsus).

Ka vanemad, kes oma lapsi liigselt kritiseerivad ja neile vähe armastust jagavad, võivad laste üksinduses süüdi olla. Väikelaste (3.–6. eluaasta) üheks sagedasemaks hüljatuse ja üksindusetunde põhjustajaks on vanemate lahutus. Kuna lapsed ei ole sellises vanuses veel suutelised lahkumineku põhjusi mõistma, siis tunnevad nad tihti iseennast juhtunus süüdi olevat.

Üksindus puberteedipõlves

Teismelised tunnevad end sageli mittemõistetute ja üksildastena, olles nii iseenda kui kogu maailmaga pahuksis. Sellel perioodil on üksindust vallandavateks põhjusteks nii vaimsed kui füüsilised muutused nooruki kehas, järk-järguline eraldumine vanematest ja vanematekodust, aga ka esimesed armuprobleemid.

Üksindus vanaduspõlves

Pärast laste kodunt lahkumist, töise tegevuse lõppemist, abikaasa/elukaaslase surma või pikemaajalise haiguse korral tunnevad vanemad inimesed end sageli hüljatuina. Eriti valusalt tuntakse seda olukordades, kus vanur rebitakse välja talle omasest harjunud keskkonnast ja saadetakse vanade- või hooldekodusse. Selline samm tuleb nii lähedastel kui ka asjasse puutuval endal hästi ja ühiselt läbi kaaluda ning ette valmistada.

Seltskonnas, kuid ikkagi üksi

Ka siis, kui me elame teistega koos, võime me aeg-ajalt end üksildastena tunda. Näiteks abikaasad, kes elavad küll teineteise kõrval, kuid kellel pole (pärast aastatepikkust kooselu) teineteisega enam millestki rääkida. Ka põlvkondade vahelistes suhetes võib peituda oht, et mittemõistmine põhjustab isolatsiooni ja tõrjumist, mis omakorda toob endaga kaasa üksindusetunde.

Igaüks meist reageerib surmale, lahkuminekule või mingile muule sündmusele, mille tagajärjel inimene jääb üksikuks. Mõne puhul ei ole sellised olukorrad aga nende tegelik probleem. Nad on üksildased, kuna nad ei meeldi iseendale ning arvavad, et ka teised inimesed ei tunne nende vastu huvi. Seepärast väldivad taolised inimesed ka võimalusi teistega suhteid luua. Samas aga otsivad teised, mitte vähem üksildased inimesed, kontakti väga paljude inimestega, kellega nad aga siis parimal juhul vaid pinnapealselt suhelda jaksavad.

Üksinduse tagajärjed

Pealesunnitud üksindus võib vallandada mitmesuguseid haigussümptomeid nagu kõrge vererõhk, unehäired, hirmuseisundid ja depressioonid. Sagedasteks reaktsioonideks võivad olla ka mattumine töösse, alkoholi või narkootikumide liigtarvitamine, kuna see võimaldab troostitut tunnet ajutiselt tagaplaanile suruda. Kui üksindustundest enam üldse jagu ei saada, siis ei tohiks häbeneda abisaamiseks arsti või terapeudi poole pöörduda.

Hirm üksiolemise ees

Hirm üksiolemise ees on normaalne olukordades, kus kedagi ähvardab oht ja kus end abituna tuntakse. Sellistel puhkudel ollakse tavaliselt valmis vastu võtma teiste pakutav nii füüsiline kui ka psüühiline tugi.

Mõningatel juhtudel kujutab hirm üksioleku ees endast hirmu tuleviku ees. See on põhjustatud teadmatusest, mis tulevikus ees ootab, ja puudutab sageli vanaduspõlve. Tegelikult on vanemad inimesed üksiolekust ohustatud siis, kui nad õigeaegselt väljaspool oma perekonda suhteid ei loo.

Küll aga on hirm iseenesest, ilma otsese põhjuseta, veidike haiglaslik, piirates meid niivõrd, et me pole enam suutelised normaalset elu elama. Sellist seisundit esineb sageli just depressiivsetel inimestel. Mõnedel inimestel võib üksiolemise kartusest kujuneda välja lausa tõeline foobia. Nad seavad oma hirmuga kaasinimesi sageli surve alla, nõudes, et keegi kogu aeg nendega koos oleks. Vastasel juhul võivad nende hirmud muutuda ülivõimsaiks ja viia ettearvamatute tegudeni.

Kuidas tekib hirm üksioleku ees

Üksiolekuhirmu juured peituvad peaaegu alati lapsepõlves. Lapsed, kes kaua aega on pidanud kandma vastutust, mis ei olnud neile jõukohane, tajuvad hiljem hirmu, kui neid üksinda jäetakse. Tegelikult väljendub selles inimese soov olla kaitstud ja hoolitsusega ümbritsetud. Selline hirm kordub sageli täiskasvanueas ning psühholoogilises plaanis tähendab säärane hirm tagasilangust ja isiksuse kivistumist varasemale arenguastmele.

Kuidas aidata?

Üksindus ei ole haigus, kuid see võib põhjustada haigusi. Seetõttu tuleks taolise olukorra tekkides aegsati mõelda oma moondunud minapildi korrigeerimisele, püüdes luua uusi suhteid või sisustada aega mõne uue spordi- või vabaajategevusega.

Kaasinimestel tuleb nendesse inimestesse, kes tunnevad hirmu üksioleku ees, suhtuda mõistvalt. Sest võimetus üksiolekut taluda viib sageli paanikareaktsioonideni, mis võivad avalduda raskete füüsiliste vaevustena ja halvimal juhul lõppeda ka enesetapuga.

Teisalt ei tohiks haiglaslikult kartlik inimene end mitte liiga pikka aega ja liiga sageli surve alla seada, sest sellega kaudselt toetatakse hirmu üksioleku ees.

Et üksiolemise hirmuga toime tulla, tuleb õppida seoseid ära tundma. Esmase sammuna on oluline ületada hirmubarjäär ja vabaneda masendusest. Kui sellega iseseisvalt toime ei tule, siis on põhjust pöörduda arsti või psühhoterapeudi poole, kes määraks rahustit või oleks abiks psühhoteraapia-alaste meetodite kasutamisel.

Siinjuures ei maksa aga unustada tõsiasja, et ükski rahusti ei tee teie hirmu olematuks, vaid aitab ainult hirmutundest kas jagu saada või selle tähtsust ajutiselt vähendada.

Kontrastina pidevale vajadusele seltskonna järele on üksi elavate inimeste arvu suurenemine meie ühiskonnas aga täiesti tavaline nähtus. Kes seda vabatahtlikult teeb, selle jaoks omab otsustavat tähtsust soov individuaalsuse ja distantsi järele.

Mõnda aega täiesti üksi olemine võib olla päris nauditav – tekib vaba aeg iseendaga tegelemiseks, hea aeg raamatu lugemiseks või mingisuguse hobi harrastamiseks. Paljud inimesed vabanevad sel moel oma pingetest, avaldub nende loomingulisus, tekivad uued ideed ja seda enam oskavad nad pärast sellist hingamispausi hinnata teiste seltskonda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 399 korda, sh täna 1)