Parandamatu Lümanda inimene Marika Raun

Parandamatu Lümanda inimene Marika Raun

 

Raamatukoguhoidja Marika Raun on parandamatu Lümanda inimene, nagu ta ise ütleb. On siin sündinud, kasvanud, koolis käinud, isegi õpetajaametit proovinud ja neli last suureks kasvatanud.

Suuresti juhuse tahtel sai temast raamatukoguhoidja. Nimelt üritas ta omal ajal Tartu ülikooli inglise keelt õppima minna, aga jäi õnneks või õnnetuseks välja. Siis vabanes koht Lümanda raamatukogus ja nüüdseks on tal staaži juba 35 aastat. Raamatukogutöö hakkas nii meeldima, et Marika viis paberid tollasesse Viljandi kultuurikooli ja omandas aastail 1974–76 raamatukogundusliku eriala kaugõppe teel.

Kahetsenud ta seda valikut ei ole, ja ilmselt meeldib ka, sest nii kaua ei pea keegi tööl vastu, kui see amet ikka ei istu. “Ainult see kultuuritöötaja töö tasustamine on ikkagi teema, mis on jäänud teemaks. Kas ma siis tõesti olen nii palju lollim, viletsam ja saamatum võrreldes ehitusmehega, kes läheb tööle ilma igasuguse ettevalmistuseta,” on Marika nõutu.

Selleks et raamatukogutööga hakkama saada, peab olema eriharidus, aga selleks, et niisama kive lappida, ei ole ju vaja, ütleb ta. Samas on ta väga rahul Lümanda vallavalitsusega. “Suhtumine on hea ja positiivne ja sõbralik. Valla kiituseks tuleb öelda, et eelarve kokkupanemise juures saame oma mõtteid ja soove avaldada. Kui on vaja kärpida, siis ütlen ise, millest saab loobuda, tagaselja tegutsemist ei ole olnud.”

Mõni väga ajutine asi on väga igavene

“Kes nüüd enam mäletab, mis siin kõik juhtunud on,” ütleb Marika, aga paar värvikat seika on tal küll meeles. Näiteks oli ta kord unustanud koolilapsed raamatukokku luku taha, riiulite vahele, kui läks lõunatunniks oma asju ajama. Toona asus raamatukogu vanas vallamajas.

“Tulen tööle, sealt nad tulevad hädas nägudega riiulite vahelt. Ju nad siis kõik aeg vaikselt seal olid,” jutustab Marika. Ja paarkümmend aastat tagasi oli torm löönud suure akna vaheposti puruks. “Torm tuli vuhinal tuppa, helistasin siis kaasa appi, suurte neljatolliste naeltega sai aken ette taotud. Mõni ajutine asi on ju igavene,” ütleb Marika muiates, meenutades, kuidas jälgis, kui ehitusmehed akna korralikult ette panid, ja oli rõõmus, et see ajutine asi ei kesta igavesti.

Millised raamatud inimestele meeldivad

Raamatuid laenutatakse n-ö seinast-seina. Meestele sobivad eriti faktidel tuginevad raamatud, ajaloolised, geograafilised teosed. Tõsi, viimaseid praegusel ajal eriti ei taheta.

“On selliseid lugejaid, kes ei taha jumala eest oma pead vaevata, neid on palju,” jutustab Marika oma kogemusest raamatute soovitamisel ja lugejatega suhtlemisel. Samas on selliseid lugejaid, kellele anna aga raamatuid ette, ise ei jõuagi niipalju lugeda kui nemad.

Lemmikraamatutest

“Ma pole raamatute mitu korda lugeja, aga üks erand tõesti on – A. H. Tammsaare “Kõrboja peremees”. Ei teagi, kas ta on parajalt väike või sisult tihe või mille pärast. Kui raamat on kätte võetud, siis ei saa enne käest ära, kui see on läbi,” räägib Marika. Muidu on ta lugemiseelistuste poolest kõigesööja, ei ole nii, et kedagi nii väga eriliselt eelistaks.

Ainult järjest rohkem loeb ta viimasel ajal eesti kirjandust. Silma on jäänud paar autorit: Katrin Reimus ja Ketlin Priilinn. Samuti loeb ta hea meelega oma eakaaslast Aksli Estat.

Muljet on Marikale ka avaldanud seesama paljuräägitud Andrus Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu” ja Ene Mihkelsoni “Katkuhaud”. Kivirähki ennast kuulab ta väga-väga meelsasti, aga ussisõnade-raamatut pidi oma 50 lehekülge ennast kõigepealt lugema sundima.

Nii muinasjutt, mis mõte sellel asjal on, miks peab nii labane ja rumal olema – aru ei saanud. Aga edasi läks juba libedamalt. “Küllap on sõnade taga hoopis teine mõte. Aga selleks, et mõtteni jõuda, läheb täitsa palju jõudu tarvis,” lisab ta muiates. “Mihkelsoni “Katkuhaud” on aga selline raamat, et kui viimane lehekülg sai ära lõpetatud, siis tuli mõte, et nüüd oleks tore seda raamatut uuesti alustada. Aga kui lugemisega alustada, siis on vaja pingeliselt jälgida, et mis toimub.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 118 korda, sh täna 1)