Erko Niit tahab õppida ja mängida

Erko Niit tahab õppida ja mängida

 

Kitarripoiss Erko Niit (21) lõpetas kaks aastat tagasi Kuressaare gümnaasiumi. Nüüd, üllatus-üllatus, õpib ta Viljandi kultuuriakadeemias Ain Agani juhendamisel sedasama kuuekeelelist pilli. Tulevikus saab Erkost ÕPETAJA – vähemalt on nii kirjas paberil, mille ta koolist saab. Loomulikult tahab noor kitarrist ka muusikat edasi teha.

Eriala, mille valid, oli sul küllap juba ammu teada.

Ma ei mõelnud eriti pikalt jah. Eestis on ju teatavasti kaks muusikalist kõrgkooli: praegune Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia ja Tallinnas asuv Eesti muusika- ja teatriakadeemia. Mis mul muud üle jäi, kui nende kahe vahel valida.

Proovisin ja sain sisse mõlemasse kooli: Tallinna, muusikateaduste erialale ja Viljandisse, jazz-kitarri erialale.
Minu poolehoid kuulus ikkagi kultuuriakadeemiale. Võib-olla ei istunud mulle see “suurlinlus” ja melu, milles pean end varem või hiljem leidma, sest enamik muusikaüritustest ja igasugustest “jagamistest” toimub just Tallinnas.

Kas sinu igapäevane õppetöö on lõbus pillimäng või tuleb sekka ka keerulisi analüüse ja uurimistöid?

Kui ma selle kooli lõpetan, siis paberite järgi olen õpetaja. Seega on mul peale erialaste ainete ka pedagoogilisi tunde ja praktikaid. Lisaks kõigele veel filosoofia, psühholoogia, inglise keel, teadus- ja loometöö, omakultuur jne. Neid on väga palju.

Ega Viljandi akadeemia soovi koolitada lolle muusikuid, vaid kultuurist ja muust maailmast huvituvaid inimesi. Muusika väljendab ju sind ennast ja sinu teadlikkust, tarkust – kui sa oled väikse silmaringiga, on ka sinu muusika vastav.

Mängida saab muidugi palju, musitseerida koos erinevate muusikutega, ning nalja saab ka üüratult.

Paljud lapsevanemad pelgavad, et pillimäng ja kultuuriga seotud töö pole väga praktilised. Tõelised kunstnikud pidid ju pidevalt külmas ja näljas elama. Küsime siis emade-isade rahustamiseks, mida praktilist su eriala õpetab?

Ega see lihtne ala ole, kuid vanemad ei tohiks keelama küll hakata. Muidugi meeldib kõigile muusika ja paljudele sõprade seltskonnas kitra mängida, kuid kas see armastus muusika vastu on niivõrd suur, et ennast muusikale anda? Muusikat võib ju teha ka hobi korras, ega sellepärast pea kohe minema kõrgkooli seda õppima.

Kuid mina olen saanud palju-palju targemaks: igasuguste maailma kultuuride osas ja nende muusika ka veel sinna otsa.

Mida on vaja teha, et sinu erialal õppima asuda? Kas võib tulla täiesti puhta lehena või jääb riigieksamitest väheks?

Päris puhta lehena on meie kooli raske saada, väga raske. Soovituslik oleks lastemuusikakooli haridus ja veel natuke sinna juurde. Pidin katsetel mängima paar klaveripala, paar kitarrilugu, laulma, lugema prima vista (nooti lugema). Lisaks arvestati kirjandi tulemust, oli ka vestlus ja… kindlasti veel midagi.

Päris suureks eeliseks on see, kui sa tead sellest muusikast midagi, mida õppima minna tahad, ja tead, milline inimene sa oled. Jazzmuusika osakonda kandideeris umbes 20 inimest (valdavalt poisid), võeti aga kümme. Praeguseks on meid erinevatel põhjustel järele jäänud vaid kuus. Selline see elu on.

Millised näevad välja sinu eriala praktikumid ja milles seisneb
lõpueksam? Kas mängite mõne loo maha või kirjutate pika eepose?

Eriala praktikaid on kaks. Esimene koosneb esinemistest, kontsertidest ja teine on õppepraktika, mis seisab mul veel ees. Järgmisel poolaastal pean hakkama tunde vaatlema.

Lõputöö sisaldab täispikka kontserti ja pikka uurimistööd vabalt valitud teemal. Uuriv töö aga peab olema erialaga seotud.

Koolis saab ikka nalja, jaga mõnda paremat pärli lugejatega.
Kui aus olla, siis erialaspetsiifilistest naljadest, kui sa ei ole ise seal sees olnud, on päris raske aru saada. Aga võin rääkida anekdoodi bassimängijate kohta.

Bassimees ajab kodus poega mööda tuba taga: “Jää seisma ja ütle mulle, palun, kurat võtaks!” Sama hetkel tuleb naine koju ning küsib ehmunult: “Miks sa meie poega taga ajad? Milles asi?” Bassimees vastab: “See nolk keeras mul keele häälest ära ja nüüd ei ütle ka millise!”

Kui sageli seda juhtub, et sind kutsutakse kuhugi peole… ja öeldakse, et võta pill ka kaasa?

Seda pidudele kutsumist juhtub kogu aeg ja eriti nende inimeste seltskonda, kes ise ei ole muusikud. Minu eriala ongi minu igapäev, kuidas teisiti see olla saakski. Olen muusikaga pidevalt koos, nii Viljandis kui ka kodus. Ega ma ei tahagi teisiti.

Kui sa kooli lõpetad, siis mida plaanid edasi teha?

Eelkõige tahaks ikka õppida ja veel õppida. Vaatan, kuidas asjad kulgevad. Äkki tulen Kuressaare muusikakooligi õpetama, aga see ei sõltu ainult minust. Tahaksin muusikat ka edasi teha. Ma ei tea, mis juhtub, otsin endale aina uusi ja uusi võimalusi ning haaran nendest kinni.

Kultuuriakadeemia on juba selline sõna, mis mõne jaoks tähendab seda, et “lõngad ja karvased” pikendavad lapsepõlve. Aga millised inimesed seal sinu meelest õpivad?

Igaüks näeb seda, mida ta soovib näha, ja sinna ei saa mina midagi teha. Aga “karvaste” lapsepõlve pikendamisega ei ole seal enam mingit pistmist.
Me oleme ju tegelikult Tartu ülikool, mis tähendab seda, et meil on 375-aastane õpi- ja õpetamiskogemus. Selles ei saa ju ometi kahelda! Meil siin Viljandis kõik suhtlevad omavahel, sellist n-ö akadeemilisust ei ole tunda ning õpilased-õppejõud käivad pärast kooli ka palju läbi. Kuid kui on kool või mõni eksam, on töö.

Kas kultuuriakadeemial on olemas oma ühiselamud?

Meil on kaks ühiselamut, mina ise küll ei ela seal, kuid nad tunduvad küll vägagi korralikud olevat. Ise elan korteris, kooli lähedal.

Kui palju Viljandis tudengid kusagil koos käivad?

Meil on päris tihti koolipeod ja käime ka muidu niisama koos jutustamas ning jämmimas (ehk siis koos pilli mängimas). Ilusamate ilmadega käime jooksmas või rattaga sõitmas ning kui on halvemad ilmad, lähme ujuma. Võimalusi oma elu huvitavaks tegemiseks on palju, kuid eelkõige pead sa seda ise tegema. Meil on siin väga tore.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 165 korda, sh täna 1)