Eksitavad virvatuled ahvatlemas (2)

Eksitavad virvatuled ahvatlemas

 

Kaubandus valmistub nagu varasematel kordadel advendiajaks ja saabuvateks pühadeks erilise hoolega. Marketites ja kaubamajades plingivad “kutsuvad virvatuled”, kuulutades ainult üht – osta, osta mind, osta rohkem! Rahvas ruulib täiega.

Mida pühadele lähemale, seda enam täituvad kaubakeskused ostjatest. Pole selles osas erand Saaremaa pealinn Kuressaaregi. Kui kõike pakutavat lähemalt silmitseda, siis selgub, et suurem osa pakutavast on suhteliselt mõttetu, millel pühade ja advendiga vähe ühist.

Pole sünnis võõras rahakotis sorida, ent pilt, mis hiljuti avanes ühes Tartu suurimas ostukeskuses, pani tõsiselt mõtlema. Minu ette lindile oli asetatud kuhjaga asju, kassaneiu lasi kõike hoolega arvutist läbi. Summa, mis lõpuks kliendile öeldi, pani jahmatama, see küündis üle 3000 krooni.

Ostjaks oli noor kahelapseline pere ja tagatipuks tasuti EGO kaardiga. See viimane pani mind mõtlema. Kõiksugu järelmaksu kaardid on pühademelus mõeldud selleks, et võimalikult palju lihtsameelseid enda külge siduda. Pole minu asi võhivõõrale ostjale öelda: “Kuule mees, mõtle, mida sa teed ja millega kokkuvõttes riskid!”

Tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid ostusid teeb see noor pere kindlasti lähinädalatel veel. Meeles tuleb pidada sõpru ja tuttvaidki. Sularaha nagu sedagi, mis kaardi peal, ei loe tuure koguvas möllus keegi. Pühadelaudki peab olema eestlaslikult lookas.

Traditsioonilisele verivorstile ja hapukapsale on kodudes üha enam hakatud eelistama peeni delikatesse. Kui jõululaud võib veel olla pisut vanamoelisem, siis aastavahetuseks ihkab hing ikka peenemat kraami, mis pakuks gurmaanlikke maitseelamusi. Sööke ja jooke olgu ngu Gruusia pulmas.

Ükskord saabub kainenemine ja siis võtab kukalt kratsima ning sügavalt ohkama. Rahad on läbi, palgapäev on kaugel ja kõige kurvem on see, et tuleb hakata kaardivõlgasid kustutama. Paljud on võtnud veel kõiksugu tarbimis- ja muid laene, needki vajavad tasumist. Virvatulede ja ostuhulluse keskel ei tule selline pisisasi, et kuu küttearve ootab maksmist, meeldegi. See on kindlasti kopsakam kui aasta eest. No ja siis?

Selle võib maksta uuel aastal! Võib küll, ainult et jaanuaris tuleb juba uus ning neid kokku liites on tasumisele kuuluv summa kaks korda suurem. Kui siis ka ei jõua, võib veel veebruariski üritada. Tasumata arveid aina koguneb. Ühel hetkel käivad lained üle pea ja siis on kuri karjas. Korteriühistu on võlglased üle andnud inkassofirmale.

Nii vajutaksegi aina sügavamale imevasse mülkasse, kust välja rabelemine on raske või mõnele suisa lootusetu. Ainult sammuke lahutab elamise haamri alla minekust. Hea elulaadi juurde kuuluvad hiljuti soetatud maja või korter, liisinguga ostetud mööbel ja plasmateler. Mõistagi on korralikus eestlase peres ka kaks liisinguautot, mille kuumaksed soolased. Kõhe hakkab, kui sellele kõigele mõtled ning vaatad, kuidas rahvas kaotab reaalsustaju.

Mis saab siis, kui paljuräägitud ja lubatud majanduse jahenemine ükskord kohale jõuab ning kriis süveneb? Praegu räägitakse Eestis sellest, kui tõbine on Läti majandus. Aastane inflatsioon näitab lõunanaabritel aina suuremat tõusutrendi ja vahendeid selle ohjeldamiseks pole. Mis saab siis, kui Riias toimub tõsisem aevastus ning järgneb palavik ja nakkus levib meilegi?

Asjalikke arutelusid ja soovitusi pole ametimeestelt siiani kuulnud. Muu maailma jaoks ei ole eraldi Eesti, Läti ega Leedu majandust, vaid eksisteerib üks ja ühine Balti majandusruum. Julgemad analüütikud ei räägi enam “pehmest” maandumisest, vaid üsna kõvast kukkumisest.

Asi peab juba praegu hull olema, kui võetakse sms-laenusid ja kustutatakse nendega pangavõlga ning autode liisingmakseid. Taas üks viis, kuidas ennast kaelani ja rohkemgi veel võlgadesse mässida. Kui midagi tõsist juhtub, on palju pisaraid ja nuttu, purunevatest peredest rääkimata.

Soomlased elasid aastail 1989–92 üle “lama” ning teavad, mida tähendab, kui pangad võtavad ära merekaatrid, autod, mööbli ja muu vara. Hambad ristis maksti viimanegi raha, et säilitada maja või korter, seega katus pea kohal. Meie pole taolist lööki veel kogenud ega oska tunnetada selle valusaid külgi.

Virvatuled kutsuvad edasi, et võimalikult paljusid mülkasse meelitada. Viimastel aastatel on välja mõeldud ka reisilaen. Üks mu tuttav, kelle rahaline sissetulek pole eriti suur, uhkustas hiljaaegu, kuidas käidi perega soojal maal. Küsisin, et kuidas? Pereisa vastas reipalt, et laenuga ja soovitas minulegi reisilaenu. Pühademöllus ei löö see mees risti ette – jõuluostud saab teha tarbimislaenu või järelmaksukaardiga. Pangalaenuga soetatud korteri eest tuleb pereisal iga kuu välja käia rohkem kui 10 000 krooni.

Mind on vanemad õpetanud – võlg on võõra oma. Esmapilgul võib mõni asi olla ahvatlev, ent kui sügavamalt järele mõelda, siis tõded, et sellel ei ole nii suurt väärtust, et kergekäeliselt suurem summa lendu lasta. Võib-olla võtabki kaubandus saabuva majandusliku tagasilöögi eel viimast, teades, et aasta pärast enam suurt pidu pole. Käibeplaanid saab täis ja ehk kumab pisukene preemiagi silmapiiril. Pärast aastanumbri vahetumist on nagu alati pikka aega vaikus.

Kellest on kahju, on vanamemmed. Nemad maksvad harjumuspäraselt esmalt ära kommunaalarved ja telefonimaksed ning kui siis rahakest üle jääb, seatakse sammud ostuparadiisi lastele ja lastelastele pühaderõõmu valmistamaks. Järsku peaks meiegi leidma selles melus pisut aega oma vanematega rääkimiseks, tundma huvi, kuidas nemad rasketel aegadel jalgadele jäid ja suutsid meile veel korterid soetada ja majadki ehitada?

Kasulikke näpunäiteid virvatuledes ellujäämiseks on neil jagada küllaga.
2008. aasta ei tule kerge. Aktsiisitõusud pole mägede taga, vaid terendavad käeulatuses. Kuu aja pärast kogeme kõike omal nahal ehedamalt, kui oskame arvata. See on aga teine teema.

Seniks kõigile õnnist jõulurahu ja pisukest endasse vaatamise aega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 79 korda, sh täna 1)