Repliik: Märkame head ja kiidame tegijaid

Pühapäevaõhtune TV3 gala heategijate tunnustamiseks oli südamlik ja hingeminev ettevõtmine. Tegelikult olid ju ekraanil lood inimestest, kes elavad meie ümber, kuid kelle väiksemat või suuremat erilist tegu me igapäevaselt eriti ei märkagi.

Heast rääkida pole eriti kombeks, eriti meil, põhjamaiselt vaoshoitud eestlastel. Hea, et vähemalt nüüd, jõuluajal, suudame omaenese isekusest niipalju üle olla ja vähemalt elada kaasa neile, kes püüavad leida head ja ilusat meie ümber ning pakkuda jõulutunnet ja -rahu ka neile, kelle päevad alati nii helgelt ei möödu.

Mulle kohutavalt meeldivad väikesed armsad uudised, mida võiks leheveergudel kajastada rubriigis “Vald tunnustab”. Kui kipume tihtilugu arvama, et ah mis seal maal (ja veel külas) ikka tehakse, siis tegelikult on asi ju teisiti – igas vallas-külas on olemas (kui tsiteerida meie presidendiprouat “Eesti tunnustab” saatest) see üks protsent erilisi inimesi, kelle järgi teised joonduvad, kes suudavad olla eestvedajad ning midagi korda saata.

Jah, olen kuulnud ka teistsugust arvamust. “Kellele neid tänukirju vaja on?” märkis kord üks vallajuht, ning pole ka kuulda olnud, et ta mõnd oma valla inimest tunnustanud oleks. Muide, juba Napoleon oli seisukohal, et medal on küll ainult üks plekitükike, kuid ometi on mehed selle eest valmis surma minema. Nii et usun: ehkki tänukiri on vaid paberileht – teevad niigi tegijad pärast tänusõnu tehtu eest oma toimetamisi palju rõõmsamalt. Sest täpselt samamoodi nagu vajavad vahel abi aitajad, ei jaksa tegijad, kellest välja ei tehta, lõputult särasilmselt rügada. Mõelgem sellele…

Ja lõpetuseks, olen vahel katsetanud, kuidas mõjuvad küsimisele “kuidas läheb?” vastusevariandid “hästi!” ja “halvasti!”. Esimese puhul ei taha keegi teada, kuidas ja miks sul hästi läheb, teisel juhul hakatakse kohe uurima ja kaasa tundma.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 23 korda, sh täna 1)