Õpetajate stardiraha ei ole lahendus (1)

Õpetajate stardiraha ei ole lahendus

 

Otsus hakata esmakordselt kooli tööle asunud noori õpetajaid toetama on tehtud headel kaalutlustel. Õpetajate puudusest räägitakse juba aastaid ja on igati teretulnud, et probleemile on hakatud lahendusi otsima, aga ma ei usu, et stardiraha maksmine oleks antud olukorras efektiivne lahendus, mis annaks püsivaid tulemusi.

Minu silmis on suurimaks kitsaskohaks lähtetoetuse maksmise juures, et arvestamata jäetakse piirkondlikud erinevused. Kultuurikomisjoni liikme Lauri Luige sõnade järgi on lähtetoetuse näol tegu riigipoolse regionaalpoliitika meetmega, mille peamine eesmärk on leevendada õpetajate kaadrinappust väikelinnades ja maapiirkondades üle Eesti.

Imestama paneb see, et väikelinnadeks ja maapiirkondadeks loetakse seejuures kogu Eesti, välja arvatud Tartu ja Tallinn.

Kui eesmärk on meelitada õpetajaid maakoolidesse, siis võiks ka meetmed sellele eesmärgile vastavad olla. Tuleks defineerida, kui suure elanikearvuga linna loetakse veel väikelinnaks ja sellega tõmmata ka toetusesaajate hulka piir, sest Eesti mastaapides ma näiteks Pärnut või Viljandit ikkagi väikelinnade hulka ei klassifitseeriks, kuid praeguse eelnõu kohaselt on õigus toetust taotleda antud võrdselt nii õpetajale Pärnu linnas kui õpetajale Kärdlas. Sellest lähtuvalt lõikavad minu arvates kogu sellest olukorrast kõige rohkem kasu just Tallinna ja Tartu järel suuruselt järgmised linnad ning keskuste vahetus läheduses asuvad koolid.

Teiseks tundub kogu lähtetoetuse maksmise kava katsena lihtsama vastupanu teed minna. Õpetajatest on puudus – anname raha, äkki tulevad. Põhjus, miks maakoolides on õpetajatest kõige suurem puudus, on tegelikult see, et õpetajatest on üleüldiselt suur puudus.

Kvalifitseeritud noored õpetajad, kes tõesti ka koolidesse tööle asuvad, eelistavad linnakoole sel lihtsal põhjusel, et suuremad koolid pakuvad ka paremaid tingimusi (kas või näiteks sotsiaalpedagoogi olemasolu). Sellest lähtuvalt peaks eelkõige keskenduma õpetajate töökeskkonna parandamisele.

Seada palganumber töökoormusega vastavusse, välja töötada meetmed toime tulemaks probleemsete lastega, elukestva õppe soodustamine, täienduskoolituse mitmekesistamine – need on vaid mõned üksikud näited vajalikest uuendustest. Haridussüsteem vajab reforme, mida lähtetoetuse sisseseadmine ei asenda ega kompenseeri.

Palju olulisem on luua selline koolikeskkond, milles õpetajal on hea töötada, kus teda hinnatakse ning milles õpilasel on hea õppida. Kui inimesele peab peale maksma, et ta pärast lõpetamist erialasele tööle läheks, siis peab ju töökeskkonnal mingi(d) suur(ed) puudus(ed) olema, et sinna minna ei taheta…

Muudatuste tegemisel peaks alustama õpetajakutse populariseerimisest. Eeskuju selleks võib võtta näiteks Hollandist, kus Eurydice’i uuringu põhjal umbes 50% koolitatud keskkooliõpetajatest ei soovi õpetajaks hakata. Seetõttu viidi seal 1999. aastal läbi kampaania keskkoolis õpetamise maine tõstmiseks ning selle kooliastme õpetajate värbamise suurendamiseks.

Kampaania rõhus õpetajakutse positiivsetele külgedele (mitmekesisus, väljakutsed, staatus) ja tõi ka positiivse tulemuse. Sarnane näide on Ühendkuningriikides 2000. aastal käivitunud kampaania “Õpetavad need, kes suudavad”. Eestis Inglismaa eeskujul alustatud “Noored kooli” on juba esimene samm sellel teel. Lähtetoetus ei ole lahendus.

Piret Post, saarlasest tudeng

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 78 korda, sh täna 1)