Piuksust ja Mäuksust, rääkimata tädi Mariest (1)

Piuksust ja Mäuksust, rääkimata tädi Mariest

 

“Ooh!” vallandus kolmeaastase suust, kui astusime linnateatri rõdu uksest sisse ja nägime laval sebivat hiirepoeg Piuksu. Põnni isa võttis ammulisui seisma jäänud lapsel käest kinni ja juhatas ta istuma.

Ei ole viisakas teatrisse hilineda, aga sedakorda kukkus see niimoodi välja. Aga seda ehedam oli Kaisu-Anni reaktsioon, kui ei pidanudki ootama, millal see teater ükskord peale hakkab, vaid sai kohe astuda nn teise maailma. Piuksu, Mäuksu ja tädi Marie maailma.

Anneli Sireli mängitud Piuks mõjus veenvalt. Sebiv, piuksuva häälega kõnelev, kartlik, aga ka parajalt uudishimulik hiirepoeg oli veendunud, et ilma temata ei saa tädi Marie üldse hakkama, sest vana naine ju kardab üksindust ja kedagi teist hingelist ju peale tema majas ei ole.

Seepärast ei olnudki hiirepoeg nii väga üllatunud, kui tädi talle kingituse tegi (Piuksu meelest). Kingipakist ulatus välja karvane nuustik. Kõuts Mäuks magas karbis õiglase und ja reageeris sabasikutamisele kassi kombel ehk keris selle karpi tagasi. Piuks aga ei heitunud ja torkis karpi edasi, kuni pahandatud kass karbi seest välja ronis.

Paraku aga ei olnud Silver Õuna kehastatud kõuts päris selline kass, keda vaadates tuleksid silme ette jõulised ja samas graatsilised isakassid. Kui Piuks piuksus ja sebis üsna usinalt, siis Silver Õuna Mäuks ei olnud kassilik, vaid pigem selline muhe meesolevus, kes on roninud kassikostüümi ja üritab olla kass. Nii nagu vahel täiskasvanu püüab last uskuma panna, et tegelikult ei ole ta tädi, vaid hoopis Karlsson katuselt. Kuidagi hale.

Kõik on aga suhteline. Kui poleks niivõrd head Anneli Sireli osatäitmist kõrval olnud, vaevalt et ma oleks kassilikkuse ja kassi olemuse üle juurdlema kippunudki. Seda enam, et Tiiu Zabellevitš sai ka päris hästi hakkama tädi Marie osaga, kuid jällegi tekkis küsimus, et kas hiirelõksu ei oleks pidanud üles seadma pisut turtsakam ja halvatujulisem tädi Marie. Ikkagi päris sadistlik temp, mõeldes sellele, et majas elab kass, kellele meeldib vorstiga maiustada.

Lavakujundus ise on nutikas ja otstarbekohane. See on lahendatud äratõstetavate seinte ja kaltsuvaipadega. Seintele saab sarnaselt stendiga kinnitada ja paigutada tarvilikke asju nagu näiteks tort. Või peegel.

Tegelikult oli veel üks laps meie väikses seltskonnas, alla aastat kahte poisipõnn Kaarel. Tema jälgis kogu etendust vaikselt, silmad pärani ja värises erutusest, kui Piuks avastas hiirelõksu ja arvas, et see on mingi eriline kandik, kust talle vorsti pakutakse.

Ta võpatas, kui hiirelõks kinni langes ja Mäuksu saba vahele jäi. Miks ma seda räägin? “Piuks, Mäuks ja tädi Marie” on tõesti tõeline kogupere-etendus, sest lastel, isegi nii väikesel kui kaheaastane, ei hakanud kordagi igav ja liiga hirmus polnud ka.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)