Kirjad Jõulumehele

Kirjad Jõulumehele

 

Naela jõulutoimetusel avanes enneolematu võimalus piiluda postikotti, kus peitusid Saare maakonna olulisemate persoonide jõulusoovid ja tervitused, mis läkitati Eesti Posti uue suurepärase postautoga teele Lapimaa poole.

Joonas Tasemaa, vanem
Tegelikult ma ei soovi endale midagi, kallis jõulumees. Too maakonnale palju raha ja ministrile helget mõistust, et meil uuel aastal bussid ikka sõidaksid. Usu mind, ma olen tegelikult hea poiss. Ei ole rehepapp ega korruptant. Juhan valetas. Ausõna.

Tiidu Surve, linnaametnik
Ma tahaksin, et Kuressaares ei oleks valskust, et lilled õitseksid aasta läbi ja et akendel oleks kuulikindlad klaasid. Siis on meil kõigil hea olla. Noored võiksid ka mõistuse pähe võtta. Siis ma ei peaks enam loenguid pidama. Kuressaare võiks olla jätkuvalt heade tuulte pöörises, mitte nii nagu ütlevad inglased: “The road to success is always under construction (tee õnnestumiseni on alati remondis).” Endale tahaksin roosasid kummikuid ja maastikujalgratast, et saaksin kevadel kohe uuele jalgrattateele sõitma minna.

Aale Arrik, kardavoi
Arestimaja. See on praegu põhiprobleem. Ma mitte ainult ei soovi vahendeid ventilatsiooni, akende ja tualeti jaoks. Ma nõuan. Aga kui neid ei saa, siis paluks paar ämbrit. Neid suuremaid. Plastmassist. Rauast lähevad rooste. Meil natuke niiske. Paar lõhnakuuske paluks ka. Wunderbau-me. Et pissihaisu ei oleks.

Agur Salver, Kaali järve vardjas ja Panga panga haldjas
Mul on üks pisike soov. Ma tahaks Angla tuulikuid endale. Sooviksin seal kasvatada ennemuistseid loomi. Draakonid on toredad ja Struthiomimus on armas. Selline kana moodi. Natuke suurem. Kutsun teda Peetriks. Kaali järve on mul peidetud üks Diplodocus. Ma ei saa teda kaua seal hoida. Sel aastal ta juba hakkas natuke ülekäte minema. Napsas ühel Hongkongi turistil videokaamera käest. Seekord pääsesin veel sellega, et andsin hüvituseks tüki dolomiiti asemele. Ütlesin, et see on meteoriit. Loll jäi uskuma. Aga palju mul seda dolomiiti pole. Ma tahan dolomiidist tuulikut ka ehitada. Sellist suurt, mille tiivad käiksid taevast läbi. Juurvilja tahan ka kasvatada. Naereid.

Küllo Tibik, OÜ Ostanmüünvahetan
Palun, ma ei taha enam vangi minna. Ma kirjutan sellest nüüd iga aasta. Seal ei ole hea. Ma tean. Olen käinud seal. Siis kui Villu mind tanki pani. Minuga olid kambris kolm meest. Valka, Kolka ja Maika. Valka urgitses kogu aeg nina ja pani selle sisu taskusse. Ütles, et kui tasku täis saab, siis ta vahetab tasku sisu minu maade vastu. Kolka oli Valka sõber. Ta meisterdas leivast viili, pea oli valmis juba. Kogu aeg nad Valkaga vaidlesid. Vene keeles. Ma ei saanud aru. Maika oli kõige hirmsam. Selline tõmmu nahaga ja karvane. Puges kogu aeg. Kõigile ja igale poole. Ma tõesti ei tahaks enam sinna. Ma võin sinuga, kallis jõulumees, mõne maa vahetada. Annad mulle näiteks oma Rovaniemi keskuse. Mina annan vastu osa Koguva kruusakarjäärist. Tulus äri.

Siil Salss, peibutis ja malbe raadiohääl
Ma sooviksin, et ma ei peaks mitte kunagi enam Saaremaale tagasi tulema. Jube koht. Inimesed pesemata, haisevad. Nende maju müüa ei saa. Isegi siis, kui keegi seal sees pole veel elanud, valitseb selline hais, nagu kellegi sokid oleks seina sisse müüritud. Neile pidi meeldima. Sest juust on nii kalliks läinud, et ei jaksa nad, vaesekesed, seda enam osta. Siis vähemalt lõhn on majas olemas. Raadios oli ka kole jube. Kogu aeg mingid fekalistid ja sinised vilkurid, mingi linalakk-neiu laul ka vahepeal. Eriti kole oli see viimane. Kui lugu eetris oli, siis kõik arvasid, et laul käis minust ja hakkasid mind keerutama. Dziisas, pea siiamaani käib ringi. Nagu oleks viis purki Red Bulli joonud. Meinstriimi üldse ei lastud.

Einar S. Pett,
sõltumatu vaatleja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 33 korda, sh täna 1)