Lõputu lugu

Lõputu lugu

 

Loomaarst ärkab üles meeletu mürtsatuse peale. Justnagu oleks keegi lehma vastu ust visanud. Kiire pilk kellale tuvastab, et modernsel tablool näitavad helerohelised numbrid alles seitsmendat hommikutundi.

Unises peas sobrades ei suuda doktorihärra küll meenutada, et täna oleks öö, mil ta peaks olema valves ja suuremate või väiksemate pudulojuste muresid lahendama. Üleüldse ta vihkab valves öid. Eelmisel korral kutsus üks tüütu kunde öö otsa oma akvaariumikalade armumängu jälgima. Et olevat liiga tormiline.

Koputus. Veel üks. Ta ajab hommikumantli selga ja tuhvlid jalga ning läheb ukse juurde. Nüüd keegi prõmmib juba vihasemalt. Ust avades näeb mees tänavalampide valgel seismas ühte nooremapoolsemat meest. Otsaesiselt jookseb tal alla verenire.

“Ma olen nüüd kohal,” teatab teine ilma pikemat sissejuhatust tegemata. “Kus kohas kohal?” küsib doktorihärra vastu. “Siin,” vastab ootamatu külaline, “Ma tulin autoga.”

Nüüd märkab loomaarst mehe seljataga kortsus autovrakki. Selge siis, kust see mürtsatus tuli. Alles kuu aega tagasi oli ta lasknud ehitada oma maja ette betoonaia, kuna kurikaelad püüdsid majaesist kurvi sirgeks sõita. Kohe ikka hooga tuppa välja.

Õhus on hoomata tugevat alkoholilõhna. Karges talveõhus segunevad joodud õlled, viski, piparmündiliköör ja Vana Tallinn.

“Meelis on ka kaasas,” sõnab külaline, “Oota ma kutsun ta siia.” Külaline liigub kergelt taarudes auto juurde, mis alles hetk tagasi oli olnud musta värvi Volvo. “Meelis, tule nüüd välja. Me jõudsime kohale,” laliseb tundmatu, ise samal ajal kortsus kapotikaant lahti kangutada, arvates et tegu on uksega. Oma viga taibates jõuab ta siiski ukseni ja seda avades on mehe üllatus piiritu. “Oi Meelis, sa oled voodi ära teinud. Padjad kõik väljas juba.” Autost kostab vaid mõmin, millest võib järeldada, et Meeliseks kutsutu ei kipu eriti autost välja turnima.

Doktor ei mõista enam midagi. Nagu oleks unenägu. Kõrvalasuvas puukirikus on alanud esimene jõulujumalteenistus. “….taevast ülevalt,” kostavad ta kõrvu laulusõnad. Ta tunneb, kuidas viha ta sees kasvab ja teda valdab tunne, et tahaks kedagi lüüa.

“Meelis ei tule,” sõnab võõras lollakalt muiates. Mehed seisavad ja vahivad tõtt. Üks ei saa aru, kus ta on ja teine ei saa aru, kes esimene on. Kumbki ei saa aru, mis toimub. Kaugusest hakkavad kostma politseisireenid, mis kiiresti lähenevad. Juba keerab esimene masin tulede vilkudes õnnetuspaigale.

Loomaarst pöörab ringi, sulgeb enda järgi ukse. “Seekord pidas betoon vastu. Õnneks. Kaua veel?” mõtleb mees, istub arvuti taha ja alustab kirjutamist. Ei teagi juba mitmendat korda. “Austatud linnavalitsus. Juhin jällegi teie tähelepanu ohtlikule liikluskorraldusele Kuressaares Karja tänaval…”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 41 korda, sh täna 1)