Seaduse kaitsel

Seaduse kaitsel

 

Päike tõusis suure apelsinina iidsete metsade tagant, kui Jän “Ühekuulimees” Armund hoogsal galopil oma Tuulispasa-nimelisel mustangil linnale lähenes. Alles eile oli ta näinud postijaama seinal kuulutust, milles teatati et linn vajab abi. Reostajatest vabanemiseks. Seetõttu oli vastu võetud seadus, et linnas võib püssi lasta ja jahti pidada. See kuulutus oli Jäni südame põksuma pannud. See on minu missioon, oli mees kindel.

Hobune hirnatas, kui üksildane ratsamees linnapiirile jõudes kannused mustangi külgedesse surus. “Rahu, kullake,” püüdis Ühekuulimees hobust rahustada. “Ära mölise,” vastas hobune inimkeeli. “On sul vaja ronida kuhugi, kus sind keegi ei oota. Jahi metsas oma jäneseid ja ole rahul. Loll sa oled ja lolliks sa jääd. Küürakat parandab vaid haud.” Ratsanik ei pannud mustangi torinat tähelegi. Rääkiva hobuse omamise õnn ei langenud osaks just igaühele.

Jän oli abipalve järgi kohe aru saanud, keda või mida oli palutud jahipiirkonnaks tunnistatud linnas jahtida. Siiski tundis ta, et vajab raske ülesande täitmiseks abi.

“Walker, anna mulle jõudu ja tahtmist see linn päästa,” sosistas Jän kinnisilmi. See oli tema viis rääkida oma juhi ja õpetajaga. Mehega, kes rändas tihti ta unenägudes ja keda ta nimetas Jumalaks endaks – Cordell Walkeriga. See oli mees, kellele Jän sarnaneda tahtis. Tegelikult meeldis talle Rambo ka, kuid too praegusesse situatsiooni ei sobinud.

“Pssssst, põmm!” kostis seejärel. Jän räntsatas mustangi turjalt maha, olles oma kuulsa relva töökindlust kontrollides ühe paugu taeva poole lasknud. Hobune aga naeris madalahäälselt, mis kõlas nagu oleks keegi kõhutuult lasknud. “Kiilus kinni, jah? Ma olen sulle ammu öelnud, et osta endale uus relv. Mingite ühekordsete eestlaetavatega tänapäeval enam ei toimetata,” märkis hobune. Armund sügas oma tulitavat sabakonti ja sajatas omaette. Mitte vandesõnadega. Vägisõnu temasugune karskemeelne vabastaja ei pruukinud.

Kuna Jän oli lühikest kasvu, talutas ta ikka veel naerda hirnuva hobuse esimese bussipeatuse pingi juurde, et uuesti sadulasse ronida. “Nõõ, kappa nüüd uhkelt mu hobu. Läki puhastama seda linna, kuhu me toome tagasi vabadusepäikese,” huilgas ratsanik hobust tagajalgadele tõstes. “Idioot, mängid siin mingit vabastajat. Ära unusta, kuidas sa viimati indiaanlastega võideldes ainult ühe kuuliga jäid,” noomis ratsu mitmetähenduslikult.

Relv laetud ja laskevalmis, liiguti vaiksel sammul edasi. Linn ei olnud veel ärganud. Siiski kostis kusagilt ebamäärane heli. Nagu veepiisad oleksid plekkämbrisse kukkunud. Ja siis Jän nägi. Ta taipas kohe, et see oligi see, kellest ta linna vabastama pidi. Lasso vihises valguskiirusel läbi õhu.

Kõrvuni pähe surutud mütsiga mees, kes alles hetk tagasi suurde sinisesse konteinerisse erinevaid pakendeid toppis, oli maha paisatud. “Püha Jaanuse nimel, käed üles!” röögatas laskevalmis relvaga Jän. “Ärge laske, jumala eest. Ma enam ei tee. Ma ei tahtnud. Ma lihtsalt ei saa sellest süsteemist aru. Ma kogemata,” kogeles õnnetu mees.

“Kas sa üldse tead, mida sa tegid!” kärkis püssimees. “Jah, auväärne, ma tean. Panin prügi valesse konteinerisse. Ma ei saa süsteemist aru. Andestust. Ma tõesti enam ei tee,” nuuksus mehike, kelle võbisevast püksisäärest hakkas nirisema hägust vedelikku, mis valge lume sisse sulades auras. “Mine, olgu see viimane kord!” sõnas Jän halastades ja vabastas mehe lassost. Isegi alailma torisev hobune hirnatas tunnustavalt, paljastades oma säravvalge hammasterea.

“Mees, sa oled kangelane,” kuulis Armund kõrvus Walkeri bassihäält, mis paitas ta egot kui kevadine värskendav seenevihm. Ta teadis, et oli hakkama saanud. Päike tõusis horisondilt aina kõrgemale. Taevast langes sulgkergeid lumehelbeid. Koitis uue prügiseaduse 11. päev.

Einar S. Pett,
prügireporter

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)