Vabakasvatus ei ole kasvatamata jätmine

Vabakasvatus ei ole kasvatamata jätmine

 

Meie argises kõnepruugis kasutatakse tihti vabakasvatuse mõistet, kui on tegu hoolimatu ja inetu käitumisega või selle õigustamisega. Ent kasvatuse ajaloos on vabakasvatusel küll hoopis teine tähendus, mis pigem räägib nõudlikkusest kasvataja enese isiku vastu ja tema hingesuurusest.

Vabakasvatuse mõiste tekke- ja arengulugu pärineb Summerhill-kooli päevadest, mida teatakse kui üht radikaalsemat ja laiemat vabaduseala võimaldanud kooli, mida ajaloos iganes tuntud. Kooli asutas 1921. aastal Alexander Neill, kes ise oli karismaatiline isiksus ning kritiseeris karmilt Inglise kodanliku ühiskonna kasvatustavasid, mille tõttu astusid ühiskonda ängistatud, hirmunud ja sisemiseks vabaduseks võimetud isiksused.

Kool tegutseb Inglismaal kuni tänaseni ning selle idee on pakkuda lastele elamisväärne maailm, kus lapsi armastatakse ja austatakse, kus neid ära kuulatakse, kus nad saavad olla õnnelikud ning mõjustada ise oma elu. Koolil on oma koduleht internetis.

Idee küpses ja sai erinevaid tõlgendusi ka ulatuslikus reformpedagoogilises liikumises enne 2. maailmasõda. Ent tõlgendusi kasvatuse ja vabaduse vahekorra suhtes oli vastakaid, nt erinevad Montessori ja Steineri seisukohad oluliselt selles osas, kui palju vajab laps vabadust. Sealjuures toimivad mõlemad süsteemid edukalt!

Kõneks tõusis see kõik taas 2. maailmasõja järel seoses Frankfurdi koolkonna esindajate filosoofiliste uuringute ja kirjutistega kasvatusteemal (Adorno kuulus küsimus: kuidas oli Auschwitz võimalik?). Tähelepanu pöördus rohkem kasvatuse ja laste kasvukeskkonna uuringutele ning aegamööda hakkas välja kooruma tõsiasi, kui palju on tegelikult laste väärkohtlemist, sünget autoritaarsust, alandamisi, sundi, vigastatud ja haavatud hingi.

Adorno analüüsid olid äärmiselt peened ja valulised – näiteks selles võtmes, kuidas autoritaarsus taandab inimeses vastutusvõimelise olendi. Ja just taolised vastutusvõimeta olendid lõid Ausschwitzi ja on valmis seda jätkuvalt tegema. Nende äratundmiste baasil arenesid terved suundumused – valdavalt algusega 60-ndail aastail –, mida on nimetatud antiautoritaarseks kasvatuseks ja antipedagoogikaks (viimane neist lausa omaette paradigma tähenduses).

Kuulsaimad esindajad on Braunmühl ja Alice Miller, lisaks veel terve rida vähem tuntud järgijaid (ise olen vaimustusega lugenud Preussi ja Hintet). Nimetada tuleb kindlasti Ivan Illichit ja tema soovi vabastada ühiskond koolidest. Illich on suur klassik, tema teoste täistekstid (kuulsaim neist “Koolideta ühiskond”, pärit 70. aastaist) ripuvad internetis.

Antiautortaarse kasvatuse keskne impulss on autoritaarsete struktuuride kriitika ja nende toime analüüs, mis muudab lapse täiskasvanute meelevalla aluseks passiivseks objektiks, tingib võõrandumise, laste loominguliste ressursside ja originaalsuse raiskamise ning kuritarvituse jms. Eelmise sajandi teise poole kasvatusmõtlemist palju mõjutanud nimi on Paolo Freire (kuulsaim teos “Rõhutute pedagoogika”).

Antipedagoogika mõttekäik oli paraku vabastada lapsed igasugusest kasvatusest. Olles neid tekste ise küllalt palju lugenud, on neis kasvatust paraku mõistetud kitsalt: kui sundi ja manipulatsiooni ning piiranguid.
Meile lähedases Soome kontekstis on taoliste vaadete klassikuks Juhani Hollo, suur humanist ja terve plejaadi hilisemate soome kasvatusmõtlejate õpetaja. Tema jaoks on kasvatus kasvamise saatmine, kasvada aitamine (vt eestikeelne Wileniuse rmt “Kasvatuse eeldused”).

Antipedagoogika üks kultustekste on hiljuti eesti keeles ilmunud Alice Milleri raamat “Sinu enese pärast” (kirjastus Väike Vanker), originaali pealkiri oli “Am Anfang war Erziehung” (eestikeelne pealkiri on ebaõnnestunud). Raamat tõlgiti ruttu paljudesse keeltesse. Usun, head lugejad, kui seda teksti loete, ei jäta see kedagi ükskõikseks.

Ja nüüd siis, et mis on see vabakasvatus? See on täiskasvanute ja laste koos kasvamine vabana võimust, manipulatsioonist, võrdsetel alustel ja kokkulepete pinnal. Nagu on öeldud: lapsed jäetakse rahule, aga neid ei jäeta üksi. Laps ei ole psüühiliselt koheldav ese, tema käitumist ja mõtlemist ei soovita eesmärgipäraselt muuta, küll aga jagame meie, kelle elutee pikem ja kogemus sügavam, lapsega oma maailma, oma väärtusi, enese kogetud elu kaunimaid külgi.

Kasvatuse asemel räägitakse lapse toetamisest, avatud mõistmisest, kõiki pooli rahuldavast elukorraldusest, mis põhineb solidaar-susel, empaatial ja kokkulepetel. Koos kasvamine on ühine maailma interpreteerimine ja kujundamine. See on sügav respekt lapse ja temas peituvate võimaluste vastu ning talle elu võimaluste kättejuhatamine. Lapsel ei ole suuremad õigused kui täiskasvanul, vaid neil mõlemal on VÕRDSED õigused, st ka õpilane ei tohi solvata õpetajat.

Kindlasti on meilgi Eestis avara hinge ja ülla südamega õpetajaid-vanemaid, kes seda kõike suudavad, ent see eeldab just täiskasvanult nii palju. See eeldab, et just tema tegeleb pigem enesekasvatusega kui lapse kasvatamisega, sest laps jäljendab meid niikuinii, me oleme temale tähtis Teine. Nii ei julge ma olla optimist ega arvata, et meie seast väga paljud seda suudaksid, mida nimetatakse vabakasvatuseks. Ja paluksin väga, head lugejad, ärge enam nimetage laste hingelis-vaimset mahajäetust vabakasvatuseks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 561 korda, sh täna 1)