Abruka saarel on kiired ajad

Abruka saarel on kiired ajad

 

Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamisest.Niisiis, peod on edukalt peetud ja riigi kodanikud tagasi oma igapäevaste toimetuste juures. Pea igas suuremas või väiksemas seltskonnast arutatakse toimunut ja avaldatakse arvamust. Loomulik ju, et pärast suuremaid pidustusi küsitakse üksteiselt, kuidas meeldis ja kuidas läks.

Ja erinevaid arvamusi, peab ütlema, Eesti rahval jagub. Jagub kiidusõnu ja kui aus olla, siis teenitult. Aga jagub ka lihtsalt vigisemist. Kas siis kadedusest või kahjutundest, et näe mind ei kutsutudki pidusse, või lihtsalt iseenese rumalusest. Aga olgu, see on nende vigisejate probleem ja minu meelest meditsiiniline.

Valdavalt on selleaastased pidustuste kommentaarid ja kommenteerijad ikkagi soosivad. Paraad Pärnus oli muljetavaldav ja presidendi vastuvõtt üle aastate nauditav. Kõne selline, mis konkreetselt lihtinimeseni jõudis. Kontsert aga meenutas kohati laulva revolutsiooni aegu. Oli selline, mis hinge läks. Kõike seda oli inimestel võimalus ka teleri vahendusel jälgida.

Aga ega meie kohalik tippsündmuski – maavanema vastuvõtt – pealinna ja presidendi omale millegagi alla jäänud. Tõsi, mastaabid olid veidi teised, arusaadav ju. Aga neile, kellel oli au kohal viibida, uudne lähenemine meeldis, rahvatantsust ja lauludest tantsupõrandani välja. Maavanema kõnegi oli sellisel tasemel, et pühapäeval jäi mulje, nagu oleks vabariigi president meie Saare maavanema kõnest kohati šnitti võtnud. Igati pidulik ja vääriline oli see Eesti riigi 90. sünnipäeva tähistamine. See paneb põnevusega ootama, milliseks kujunevad juubeliüritused 10 aasta pärast, siis kui Eesti riigil täitub 100 aastat.

Kevadised ärkamised

Elu Abrukal kulgeb aga oma tavapärastes rööbastes. Kasutame võimalust, mida tulemata jäänud talv meile kätte mänginud ja tegeleme etteruttavalt juba väikest viisi kevadtöödega. Sest midagi pole parata, ka loodusega tuleb osata sammu pidada. Tasahilju, aga järjekindlalt annab kevad oma tulekust kõikjal märku. Kevadlilli, mis silmailu pakuvad, märkab looduses aina rohkem. Lumikellukestele sekundeerivad vapralt ka sinililled.

Püsivad plusskraadid ja päikesepoolne päevasoe meelitab neid maapinnale aina rohkem. Järgemööda saabuvad ka linnud, kes sügisel ekslikult uskusid Eestimaale talve saabuvat ja seetõttu lõunasse lendasid. Abruka põlismetsas on juba kuulda hallhaigrute iseloomulikke häälitsusi.
Ning nii nagu looduski, nii ärkavad tasapisi ka ettevõtjad, saare endised ja uued asukad. Ilmses veendumuses, et talve ikka sellel aastal oma traditsioonilisel kujul ei tule.

Ehitus- ja arendustegevus saarel

Selles teadmises alustatakse saarel juba varakult ehitus- ja arendustegevust. Ja õigesti teevad. Mõningad tööd ja tegemised on saarel lihtsalt sellised, mis nõuavad etteplaneerimist või siis järjekorras ootamist. Võtame või ehitusmaterjali ja selle transpordi saarele. Eks nii mõnigi asi tuleb ka saareasukatel ümber vaadata. Näiteks uus navigatsioonihooaeg hakkab enne, kui möödunud aastane lõppedagi jõudis.

Kui tõsistel talvedel said nii “Heili” kui ka selle kapten Tõnis Siplane veidi kergemalt hingata, siis nüüd on küll nii, et selle navigatsiooniperioodi lõppu võib vaid kohvipaksu pealt ennustada. Algas ju navigatsioonihooaeg 2007. aastal, lõpeb aga 2009-ndal – kui lõpebki. Sest vaevalt see uus, 2008.–2009. aasta talv enne aastavahetust saabub, ent seda on veel vara ennustada. Pigem oleks tark tegu pidada pöialt, et meie liinilaev “Heili” ikka terve ja ühes tükis püsiks ning laeva kaptenil Tõnisel tervist ja pikka närvi jaguks.

Õnneks talitasid valla juhid targasti, kui Abruka liinile mõni aeg tagasi uue, reisijateveo paadi muretsesid. Nüüd on võimalik üht teisega asendada ja Abruka elanikud võivad transpordi küsimustes muretud olla. Ühendus on garanteeritud, kui ainult torm oma tuulamistes liigelda laseb.

Hetkel on meil saarel kiired ajad, vähemalt neil, kellel lambad laudas. Ühtejärgi näevad ilmavalgust talled. Mustad ja valged, ja päris kirjudki lipsavad sisse. Päeva-paar jalgel ukerdamist ja juba kipuvad kepsutama. Nii et tuksuvaid südameid ja värsket verd tuleb saarele juurde. Peade arv Abrukal aina kasvab ja jalgade arv suureneb. Nii nelja kaupa kohe. Ütlesin kord, et ei kao need lambad Abrukalt kuhugi, nii ka on. Märkimisväärne ju, iga elu väärib elamist, olgu või lamba oma, iga päevgi on elamist väärt.

Ilusaid elamusi kõigile. Ja olge toredad ja ikka rõõmsad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 31 korda, sh täna 1)