Kolmas jalg, Kõljala

Kolmas jalg, Kõljala

 

Kõljala asub otse kiviviske kaugusel Kaalist. Piir nende kahe asula vahel on segane, peaaegu et olematu. Kõljala lapsed käivad Kaali koolis, Kaali väikelapsed Kõljalas lastehoius. Poes käivad Kõljala inimesed Kaalis, aga Kaali postkontor asub hoopis Kõljalas. Kõljala kuulub Pihtla valla alla, vallamajja tuleb oma kümmekond kilomeetrit. Sellekandi rahva paremaks teenindamiseks on vallavalitsus hõivanud ruumid ühes kortermajas. Selles majas, kust leiab ka postkontori, raamatukogu, perearsti vastuvõtupunkti ning nn lasteaia.

Vald osutab lastehoiuteenust

Just nimelt teenust, sest aastaid tagasi suleti Kõljala lasteaed laste vähesuse tõttu. Nüüd tukub tühi maja räsituna mõisa pargi veerel, mõisast majani viiva tee ääres nägusad laternad viimseni korralikult puruks pekstud.
Vallavanem Tõnu Hütt tunnistab, et lasteaed on üks suur probleem. Juba pikemat aega. Vajadus selle järele on, aga vana maja korda tegemiseks on vaja palju raha. Vallal seda pole. Väike lootus oli raha saada KOIT kavast, aga see luhtus.

Praegu osutab vald Kõljalas lastehoiuteenust ühe kortermaja 5-toalises korteris. Möödunud aasta septembrikuus sai vald selleks ka ametliku loa. Kümnekonna lapse jaoks on õpetaja-kasvataja, abiõpetaja ja söögitädi. Korter on laste tarbeks nõnda ümber ehitatud, et Pärnu tervisekaitsetalituse Saaremaa osakonna inspektor Piret Tõlli sõnul ei ole neil ühtegi etteheidet. Vallavanem lubab, et kevadel võetakse tõsiselt ette laste mänguväljakud.

Pikka aega on kaalutud lasteaia üleviimist Kaali koolimajja. Kooli õpilaste arv on vähenenud ja pärast mõningast ümberehitust oleks võimalik seal ka lasteaed ära mahutada. Nüüd, kus selgunud, et vana maja kordategemiseks raha saada ei õnnestunud, võtab vallavolikogu lasteaia ja kooli ühendamise juba lähiajal taas päevakorda.

Mahajäetud maja ootab uut elu

See on kauplus-söökla, mis sovhoosiaja lõpuks sai müürid püsti ja katuse peale. Ja nii ta seal seisab. Kuid igaühe jaoks on kuskil keegi, selle maja leidsid üles Valgamaa mehed.

Tõrvas tegutseva ehitusfirma Brick arendusjuht Maido Ruusmann ütleb, et nemad ei ole naljamehed. Brick tähistas eelmisel aastal oma tegevuse 15. juubelit ja on Valgamaal üks suurimaid ehitusettevõtteid. Seega igati usaldusväärne partner.

Kõljala maja leidsid Lõuna- Eesti mehed kinnisvara-agentide kaudu. “See on tore mahukas maja. Meile meeldis see ümbrus, see suur krunt, mis on otse mõisapargi ääres. Linn on lähedal, poed ja teed kõik olemas,” kiidab Ruusmann. Nii sündis plaan ehitada Kõljalga 60-kohaline vanurite hooldekodu. “On ju nõudlus sellise teenuse järele suur – Eestis arvatakse olevat puudu 3000 hooldekodu kohta. Ja meie elanikkond teatavasti vananeb.”

Ehitusprojekt on valmis. “Vaid mõned tehnilised asjad on vaja täpsustada ja siis saab kõik paberid kokku. Lähiajal oleme nendega vallas ja kui vald ehitusloa annab, läheb tööks lahti,” lubab Ruusmann.

Projekti juhtimine jääb mandrimeeste kätte, ehitustöödel tahetakse rakendada kohalikku tööjõudu nii palju kui vähegi võimalik.
Kui suur on ehituse eelarve, sellest Ruusmann esialgu rääkida ei taha. “Pankadega on läbirääkimisi peetud ja raha taha asi pidama ei jää. Igatahes on see eelarve suurem kui kogu Pihtla valla eelarve.”

Mõisas ruumi jagub, ka kummitustele

Neli aastat tagasi ostis Kõljala mõisahoone üks soome perekond. Praegu elab majas nende tütar Susanne Bumenthal oma perega. Susanne tuli Soomest esimest korda Eestisse 18 aastat tagasi. Meeldis see maa ja see riik. Esialgu piirdusid Susanne külaskäigud vaid Tallinna ja selle ümbrusega, hiljem jõudis ta ka mujale. Harjumaalt leidis soomlanna ka oma abikaasa. Siis sai teada, et Eestis on müüa umbes sadakond mõisat. Kodus arutati ja silm jäi peale Kõljala mõisale. “See ei olnud nii lagunenud, korralik katus peal ja ka elamiseks kõlbulik,” räägib Susanne.

Mõisaproua Susanne räägib päris korralikku eesti keelt ja ütleb, et Eesti on elamiseks väga kena riik. “Siin on nii põnev elu. Näiteks viis aastat tagasi oli täiesti teine elu kui praegu.”

Susanne kiidab häid naabreid. On ju mõisa ümber tohutu suur park ja riisumist on siin palju. Siis on heade naabrite abi igati teretulnud.
Susanne on elukutselt ajakirjanik. Praegugi, mil ta on väikese Ronald Vilhelmiga emmepuhkusel, on pooleli artikkel ühele Soome ajakirjale Ida- Euroopa majandusest.

Soomlanna sõnul on Kõljalas hea ja rahulik elada. Tema kolm armast suksut on Kõljala tallis Kristine hoole all. Susanne eestlasest abikaasa töötab esialgu veel mandrimaal ja käib peret igal võimalikul juhul vaatamas. Oma plaanidest mõisaga ei taha Susanne rääkida. “Vaatame, mida aeg toob. Praegu olemegi rõõmsad, et esialgseid plaane pole veel jõudnud täitma hakata. Siin ju kogu aeg muutub nii palju.”

Uurin, kas mõisas kummitab. “Loomulikult kummitab,” naerab Susanne. “Aga vaimud on rahulikud naabrid. Meil on nii suur maja, 20 tuba, jätkub ruumi meile ja kummitustele ka.”

Kas te ikka Posti juures käisite?

Nii küsivad pea kõik kohalikud naised, kellega Kõljalast juttu tegime. Ja räägivad, et see Tõnu Post olevat üks hirmus tubli mees ja joodikuid ei salli mitte üks raas. Kuna aga Oma Saares on sellest mehest ja Kõljala POÜst palju ja põhjalikult juttu olnud, viimati septembrikuus, kui mees oli esitatud aasta põllumehe kandidaadiks, siis ei hakka me veel kord üles lugema tema elulugu ja saavutusi.

Nõustume, et väärt mees igati. Vaata et Kõljala suurim tööandja. Praegu töötab Kõljala POÜs 22 inimest, 11 neist Haeska farmis. Selles Saaremaa esimeses maailmatasemel laudakompleksis. Seda imet peab oma silmaga nägema.

Haeska laudas on parasjagu õhtuse lüpsi aeg. Kaks lüpsjat – Laine Mallas ja Milja Kald – vehivad lüpsiplatsil ringi. Ikka nii, et piimast pungis udarad puhtaks, lüpsimasin alla ja juba see piim jookseb. Naised muudkui tassivad täis piimanõusid ja märgivad kõik täpselt üles. Töö kiire ja korralik. Lehmad on rahul ja lüpsjad on rahul.

Laine on töötanud ka vanas laudas ja ütleb, et sellega ei saa uue lauda tööd mitte võrreldagi. “Töötingimused siin on 5+ !” kiidavad naised. 440 lehma lüpsmine võtab kahel kleenukesel naisel aega ca 4,5 tundi. Farmijuhataja Rita Paiste, kes veel ka velskri ja kunstliku seemendaja ametit peab, saab kõigega hakkama. Kui oma nõu ei aita, tuleb appi Tõnu Post ise. Tema ju diplomeeritud loomaarst.

Farm on täielikult ära mehhaniseeritud, automatiseeritud ja arvutiseeritud. Tõnu Post istub arvuti taha ja küsib, mis meid huvitab. Iga looma kohta võime kohe kätte saada kogu info.

Kord olid lauta uudistamas käinud paar pealinna prouat. Üks olnud varem lehma näinud vaid läbi autoakna, teine viimati 8-aastase plikatirtsuna. Tegid ringi laudas ära ja olnud vaimustuses. “Sa muutsid meie arusaamist põllumajandusest kardinaalselt!” tänanud naised lahkudes.

Lehmad selles viietärni lehmahotellis on õnnelikud ning annavad piima korralikult. Eelmise aasta keskmine piimaand oli 8672 kg, seirab Tõnu arvutist. Möödunud kuu päeva keskmine oli 30 kg.

Pensionil karjabrigadir

Helju Paiste (77) on ajakirjanike tulekuks kõvasti valmistunud: kuum kohv on kannus, võileivad ja küpsised ootel. Telerist on just alanud Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva sõjaväeparaadi ülekanne Pärnust. Helju hoida on toodud lapselaps Fred, kes külalisi ammulisui uudistama jääb. “See poiss sai oma nime papa järgi. Papa nimi oli Alfred, tema surmast saab varsti aasta,” räägib käbe ja sõbralik naine. “Seda pisikest poissi käin kaks korda nädalas hoidmas ka.” Helju on eelmisel õhtul terve oma elu kenasti aastate kaupa paberile pannud. Et poleks eksimist.

Helju on õppinud Kõljala põllumajanduskoolis. Selles, kus omal ajal ka ekspresident Arnold Rüütel.

“See oli üks kena kool. Meil olid oma laudad, kus kõiksugu loomad sees. Olid hobused, lehmad, mullikad, sead, kanad… Ühe nädala hoolitsesime hobuste eest, teise lehmade eest. Ja sedasi kogu aeg. Aga me õppisime ka kõiksugu aineid – eesti keelt, matemaatikat… Nii kui päris koolis,” meenutab Helju.

Heljul on neli last, 10 lapselast. “Alguses tuli mul muudkui tüdrukuid ridamisi. Mees oli mu peale pahane. No ma siis ütlesin, et mis sa neid tüdrukuid teed! Aga lõpuks tuli ka see oodatud poiss. Oh, mees oli õnnelik.”
Ain – poiss elab nüüd oma perega Masal Helju sünnikodus. “Tal on hirmus tragi naine, “ kiidab ämm miniat. Selgub, et seesama Rita, kes
Haeska farmi eesotsas on.

Hiljem lõpetas Helju Kehtna tehnikumi ja temast sai Kõljala sovhoosi karjabrigadir.

“Oh, mind aeti ka parteisse, mitu korda, aga ma ei astunud. Mu mees ütles mulle, et kui ma parteisse astun, läheb tema mu juurest minema. No kus ma selle lastekarjaga üksi jään… Ja ma polegi astunud. Sain oma tööd teha ilma parteita ka.”

Kui Helju 55-aastaselt karjabrigadiri kohalt pensionile jäi, oli tema farmis 550 lehma pluss noorloomad.

“Ah et mis ma kodus teen? Vaata, mitte midagi ei tee. Kui hommikul ärkan, panen Vikerraadio sisse, joon kohvi ära ja siis hakkavad TV-st kordusseebikad. No siis on juba aeg nii kaugel, et tarist Kadi raadiot kuulata. Loen lehti. Päeval korra magan ka ja siis on juba “Marina” aeg. No näed, mis aega mul siin on? Käsitööd ma ei tee. Lõngakorv on lõngu täis, aga kellele ma neid sokkisi teen? Neid ei taha mu käest ju mitte keegi. Mis ma muidu oma sõrmi nuhtlen. Suvel, siis mul aiamaal tegemist küll.”

“Kevades” on lapiteki-hooaeg

Vene aja lõpus ehitatud individuaalmajade tänavas, mida kohalikud Siidisukaks kutsuvad, elab Maili Tamm. Üks kultuuriseltsi Kevade 15 naistest. Nemad on tühjana seisvast lasteaiamajast ühe osa korda sättinud ja pannud sinna üles viied kangasteljed. Kui kaks bullerjani-ahju küdema panna, siis kannatab seal kangast kududa küll.

“Oi, me oleme seal palju vaipu kudunud,” jutustab Maili. “Omale ja kingituseks. Kui käisime valla kauneimaid kodusid külastamas, viisime igale perele omakootud ukseesised pisikesed vaibakesed.”

Sel talvel on Kõljala naistel uus hobi – lapitehnika. Kord nädalas käib linnast siin õpetusi jagamas selle ala spetsialist Kaie Kesküla. Maili toobki tagatoast välja oma tööd.

“See siin on vana päevateki teine elu,” näitab Maili üht punasekirjut lapitekki. Aga see sinine, viimati tehtu on lausa kunstitöö. Selle võiks lausa ära osta, aga Maili loomulikult ei müü. See on hindamatu.

Kõljala naised on teinud gobelääni, õppinud lillekompositsioonide ja pärgade valmistamist jpm. Võetakse osa ka maakonna külade päevast, mis eelmisel aastal oli Viki talumuuseumi õuel. Kõljala kevadlaadal panevad “Kevade” naised aga üles näituse oma töödest.

Meie plussiks on meie väiksus

Kõljala puhkeküla neli kollast kämpingumaja asuvad iidse tammiku serval, mida tuntakse nime all Püha mets. Iga majake mahutab kolm, heal juhul neli inimest. Siin on telkimisplatsid, palliplatsid, külakiik, lõkkease, olmehoones söögitegemise võimalus, dušš, tualetid. Puhkeküla on tegutsenud juba kaheksa aastat ja ikka kolmel suvekuul.

“Meie plussiks on meie väiksus,” arvab puhkeküla perenaine Kaili Kaasik, kes oma põhitööd teeb Pihtla lasteaed-algkoolis õpetajana. “Siin saab rahulikult oma väikese seltskonnaga aega veeta, ratsutada. Hobused ju siinsamas kõrval.”

Puhkeküla on ühepere-ettevõte. Kuna õpetajal on pikk suvepuhkus, siis on siin hea võimalus inimestega suhelda ja keelt praktiseerida.Kuigi puhkeküla ei ole hõivatud kogu suve läbi, tasub ettevõte ennast siiski ära. “Niivõrd, et puhkeküla kinni panemisele pole me veel isegi mõelnud,” tunnistab Kaili.

Kui lemmikloomaks on hobune

Kõljala hobusetallide omanik Kuressaare Ametikooli õpetaja Kristine Järsk räägib, et praegu on tallis 20 suksut. 11 neist tema enda omad, ülejäänud kuuluvad sõpradele ja tuttavatele. Hobustesse armus Kristine tüdrukutirtsuna, kellele hirmsasti meeldis ratsutamine.

Hobusetall pole aga tema sõnul mitte äriettevõte, vaid lihtsalt üks elamise viis. Nad on talli ühte otsa välja ehitanud oma korteri ja elavad nüüd hobustega ühe katuse all.

Hobusetalli algus oli Kristine jaoks muinasjutuline: “Mul oli ammu üks hobune välja valitud. Ja ühel õpetajate päeval tuli mu mees välja mõttega – no osta see hobune siis ära! Ostsin. Ja kui Pihtla hobusekasvandusel olid rasked ajad, küsisin neilt, et kas nad ei tahaks Kõljala talli müüa. Tahtsid küll.”

Nüüd räägitakse, et Kõljala tallis elavad hobused nagu pansionaadis: nad on hoolitsetud, hästi söönud, õues käinud ja väga vähe tööd teinud. Peale selle on igaüks neist päeva jooksul paar korda perenaise käest pai ja patsutamist saanud. Selle peale olevat suksud vägagi maiad. Kristine räägib, et tööd on palju ja kulukas läheb ka. Tuleb varuda heina, kaera, allapanuks saepuru… Kuna omal maad ei ole, tuleb kõik osta.

“Õpetaja palgast kipub väheks jääma. Nii on tulnud igal aastal üks suksu ka rahaks teha. Et heina osta,” kurdab Kristine. “See on raske. Minu jaoks on mu hobused hindamatud, mitmed juba minu tallis sündinud. Nad on mu lemmikloomad, lemmikloomi ju ei müüda.”

Kogu selle hobusetallinduse võtab Kristine kokku ühe sõnaga – see on HAIGUS. Aga üks väga hea haigus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 174 korda, sh täna 1)