Sääre sadam ja Sõrve “Varesepulma loul”

Sääre sadam ja Sõrve “Varesepulma loul”

 

Sadam või mingi oluline ankruplats pidi Sõrve lõunarannas tekkima üsna kauges minevikus. Sealt läks lühim meretee mandrile (Kuramaale) ning suurematesse linnadesse – Riiga ja Pärnusse. Veel enne viimaseid sõdu sagis seal Säärel kevadeti üle vee ihkavaid karjapoisse ning külamehi.

Omaaegsest Sääre sadamaelust saame pisut aimu vanadest arhiivipaberitest ja ühest unustatud külalaulust.

Küla ja sadam

Sääre sadam oli kindlasti olemas juba saarlaste iseseisval muinasajal või on koguni pärit esialgse Sõrve saarekese asustamise ajast, mil uusasunike paatide seas maabusid siin ka kurelaste-liivlaste laevad. Tingimisi on selle, vanale kaupmeeste ja viikingite laevateele jäänud ankrukoha esmamainimise ajaks peetud 1215. aastat.

Nimelt mainitakse Läti Henriku kroonikas ühte Riiast Gotlandile purjetanud ristirüütlite laevakaravani, selle tormihäda ja merelahingut saarlaste laevadega kusagil Uues sadamas.

Enamasti on selleks sadamaks arvatud Sääret. Nõnda on “saarlaste uus sadam” kantud ka 1982. aastal Tallinnas trükitud “Henriku Liivimaa kroonika” kaanekaardile. Kroonika ladinakeelse teksti on tõlkinud Richard Kleis ning toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel, oma ala autoriteedid mõlemad.

Kusagilt sealt aastatuhandete tagant võib aimata ka Sääre maaninale tekkinud rannaküla. Pärast muinasaegse Sõrve alistamist oli ristiusu toojate esmane mure kiriku ehitamine. Jämaja kihelkonnakiriku ehitamise järel rajati (ilmselt 14. sajandil) Säärel väike abikirik ehk kabel. See hävis Põhjasõja aegu (Baltisches historisches Ortslexikon, I Estland, Köln/Wien 1985).

Sõrve tulepaak

Sääre maanina põhiline ja olemuslik rajatis on muidugi majakas ehk tulepaak. Lihtsalt paagiks hüüti siin vanasti lihtsamaid meremärke, mis ei pruukinud plinkida. Tulepaagid vilgutasid tuld, aga mitte nii kaugele kui tänapäeva tuletornid. Ja varsti olid Sääre rannal olemas ka omaette paagitalupojad.

Rootsi aja alguses, 1646. aastal teoks saanud tulepaagi ehitamine on dokumenteeritud. Aga mis oli enne seda?

Teada on, et Hansa Liidu algatusel rajati Läänemerel tuletorne juba 13. sajandil. Ja küllap näidati Irbeni väina öösiti läbinud laevadele vahel Sääre tipustki mingit tuld. Ehkki just neil aastail kaitsesid Saaremaa malevad oma vabadust ja vaevalt nad ise hakkasid vaenlase sõjalaevadele teed näitama.

Aga sajand paar hiljem võis Sääre rannameeste ja talukohtade üleminek võitjate – saksa rüütlite – valdusse tähendada juba esialgse paagi ehitamise kavatsust. Nimelt müüs Saaremaa piiskop Winrich von Kniprode 1390. aastal Clas Korferile 10 ½ adramaad Sääre ranna põldu, endastmõistetavalt koos maad harinud talupoegadega (kogumik Saaremaa 2., Tallinn 2007). Mõni ajaloolane on seda tehingut nimetanud üheks Sõrve varasemaks maaläänistuseks.

Clas Korfer (ka: Claves Korefer, Korf) ja ta pärijad pidasid maavaldust enda käes 1390–1516, siis läks see üle Vietinghofidele.

Ühes hilisemas, piiskoppide ja ordu ajast säilinud maaraamatus (Landrolle) on Sääre rüütlimõisa adramaade kõrvale omaette reale sisse kantud “Sõrve paak” või ka “paagitalupojad”, kokku umbes kaks adramaad. Järelikult ei saa Sääre talupoegade ja nende maa Korferile müümise puhul rääkida tavalisest küla läänistamisest või mõisa rajamisest.

Mõisa esmamainimine

Pole teada, millal ja mil moel tehti vahet paagitalupoegade ning tulevase Sääre mõisa talupoegade vahel. Selle mõisa esmamainimine on teada alles 1516. aastast, mil Korfer oma majapidamise edasi müüs.

Taani-aegsest 16. sajandi paagikorraldusest on liikvel vähe andmeid. Võib arvata, et algelise tuleseadeldise hooldamise või märgulõkke elushoidmisega tegelesid endiselt Sääre küla paagitalupojad. Või ka teised Sõrve ametkonna Sääre (Zerle) vakuse külad: Läbara, Karuste, Tammuna.

Rootsi ajast on lisaks tulepaagi ehitamise aastale teada Sõrves ametisse pandud paagiinspektor, kelle töötasuks sai Torgu (riigi)mõisa valitseja koht. Von Stegeling (ka: Steglinge) sõlmis juunis 1649 Stockholmis nii Sõrve kui ka Ruhnu tulepaagi hooldamise lepingu.

See sündis pärast seda, kui Rootsi kuninganna Kristiina (valitsusaeg 1632–54) oli Torgu riigimõisa andnud oma soosiku, rootsi krahvi Magnus Gabriel De la Gardie (1622–86) eravaldusse.

Revisjon ja patune mõisavalitseja

Krahv korraldas hakatuseks oma uutes Saaremaa valdustes põhjaliku revisjoni. Ja siin avastati palju ebamajanduslikkust. Patuseks mõisavalitsejaks osutus ka paagiboss von Stegeling, nagu revident Johan Hermann on De la Gardiele 24. mail 1651 saadetud kirjas teatanud.

“Stegeling oli üleliia koormanud mõisa talupoegi kivide ja põletuspuude veoga tulepaakide juurde ning väga suurel määral laastanud metsi tulepaakide jaoks põletuspuude raiumisega. Kui talupojad ei suutnud sellise kurnamise tagajärjel mõisale korralikult makse maksta, võttis Stegeling neilt nende veo-härjad ja lehmad, mis neid hoopis laostas.” (A. Soom. Pilte Saaremaa oludest 17. saj. keskel Johan Hermanni valgustusel. Tulimuld 1954 nr 3, Lund.)

Ilmselt oli von Stegeling majaka varustamise huvides kasutanud ka suure Torgu mõisa talupoegi, kellele see tähendas rasket lisakoormist. Arvatavasti kaotas von Stegeling rootsi revidendi ettekande tõttu vähemalt Torgu mõisa valitseja koha, sest krahv De la Gardie usaldusmehed Saaremaal võtsid ette endiste ebaausate ja oskamatute valitsejate vallandamise.

Ent Stegeling oli samal ajal kahe, Sõrve ja Ruhnu tuletorni inspektor. Sääre küla ja paagitalupojad jäid aga krahv De la Gardie valdusalast, nn Kuressaare krahvkonnast väljapoole. Sinna krahvi ja tema rangete ametnike käsi ei ulatunud.

Krahvihärra Sõrve plaanid

1645. aastal algas Saaremaal Rootsi aeg, mida kohalikud talupojad on koguni kuldseks pidanud. Ent meie ajalootekstides on vahel kiidetud hoopis eelnenud Taani kuninga valitsemisaega.

Kohalikule baltisaksa aadlile olid Rootsi kuningriigi algatatud eraomandi reduktsioonid (kergelt saadud mõisate äravõtmine) muidugi vastumeelt. Aga ka talupoegade saatus, eriti eramõisates, kippus vahelduvatele ülemvalitsustele vaatamata iga aastasajaga rängemaks minema.

Sõrve suurim feodaalne majapidamine oli Torgu riigimõis. Ent juba 1648. aastal kinkis kuninganna Kristiina selle De la Gardiele, nagu ka Kuressaare linnuse koos linnaga ja muidki maid. Nii kujunes siin tema Kuressaare krahvkond. Põhja-Saaremaa riigimõisad annetas Kristiina Magnus Gabrieli isale Jakob De la Gardiele, kes oli kuulus väepealik. Pärast Jakobi surma päris poeg needki.

Haritud aristokraat, Rootsi riigimees Magnus Gabriel oli korraga kuningriigi läänimees ka Saaremaal.

Nagu eelpool juba mainitud, tehti 1650. aasta suvel siin range revisjon. Komisjon sai soliidne ja selle eksperdiks määrati Baltimaade põllumajanduse hea tundja Johan Hermann, kellest eespool juba juttu oli. Selle mehe kirju krahvist peremehele on Rootsi Riigiarhiivis lugenud 1944. aastal emigreerunud nimekas eesti ajaloolane Arnold Soom (1900–1977).

Hermann pidas riigimõisate seniseid, enamasti Taani ajast ametisse jäänud valitsejaid ja mõisarentnikke sobimatuteks. Ta püüdis mõisamajapidamisi järjele aidata valitsejate koolitamise ning uue tõukarja ja masinate välismaalt ostmisega jms abinõudega. Tõsine probleem oli talupoegade tööjõu otstarbekam kasutamine.

Sõrve poolsaar oli keskajast alates tihedalt asustatud. Revisjonikomisjon leidis, et talupoegi on Sõrves (Torgu mõisas) liiga palju ja nad on teotöös alakoormatud. Torgu mõisa renditalupoegadest arvati koguni pooled ülearuseks, neile polnud mõisajuht oma põldudel ja heinamaadel tegevust leidnud. Aga väikemaaharijaid vabadikke polnud vakuraamatus isegi kirja pandud. 1651. aasta kevadest, pärast ümberkorraldusi pidid teomehed oma adraga mõisa mõõdumaal olema juba päikesetõusu ajaks.

Kuressaare asemel uus linn Säärele?

Krahv Magnus Gabrieli tunti kui ehitushuvilist ülikut, kindluste ja losside rajajat-restaureerijat. Ilmselt inspireeris Sõrve rahvarohkus teda uueks julgeks sammuks. Ehkki ta ise käis Saaremaal vaid ühel korral, 1653. aastal, tegi ta omad järeldused ja plaanid kohe ja julgelt kindralkortermeister Johan von Rodenburgi ettekannete põhjal.

See asjamees oli 1649. aastal inspekteerinud Kuressaare kindlust ja linna ning laitnud maha De la Gardie soovi lagunenud kindlusest ilus luksusloss teha. Von Rodenburgi meelest olnud kindlus vana ja sadam vilets ning õigem olnuks Säärele rajada hoopis uus linn. “Merekaubanduslikust seisukohast pidasid nad seda asukohta palju soodsamaks. Samas kõrval oli hea, tormi eest varjatud ning küllalt sügav Sääre sadam. Sõrve planeeriti mitmeid manufaktuure lina, kanepi, puu ja naha töötlemiseks.” (Külli Rikas. Magnus Gabriel De la Gardie ja Saaremaa. Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 1995–1996. Kuressaare 1997.)

Plaan jäi teostamata

Krahvi julged fantaasiad ja Sõrve võimalik sajandiprojekt jäid sinnapaika, sest Torgu läänimõis ja üldse Kuressaare krahvkond võeti tema käest juba 1654. aastal tagasi.

Sääre eelistamise ilmselt viimaseks kaudseks märgiks võiks ehk pidada Kristiina ja krahvi (enne nende ootamatut vastuolu) 26. augustil 1653 koostatud riiklikku dokumenti. Et lubada kaubanduse ja laevanduse elustamiseks Kuressaare kõrval kasutada ka Sõrve (st Sääre) ja Mustjala sadamat.

Järgneb 8. märtsil

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 148 korda, sh täna 1)