Maret Kaju: iga päev on omamoodi uus

Maret Kaju: iga päev on omamoodi uus

 

Mäletan, kuidas raamatukogu lõhnas. Kuidas raamatud hingasid, igaühel oli oma lugu rääkida, ainult ava ja loe. Tädi Maret oli alati kohal, juhatas kätte need raamatud, mis võiksid meeldida. Ja raamatukogus olid inimesed, nad tulid ja rääkisid. Elust, oma mõtetest, sellest, mis parasjagu külas juhtus. Kuigi ma ei kuulanud neid, vaid lappasin raamatuid, mis pajatasid elust metsikus läänes või vihastusin lollakate valgete meeste tegudest. Olin 11-aastane.

Oma kümmekond aastat hiljem leidsin ennast samast raamatukogust, olin oma esimeses praktikakohas. Maret juhtis mind läbi külaraamatukogu tegemiste ja toimetamiste, ja pani uskuma, et raamatukogutöö ei ole pooltki nii igav, kui seda õpingute algul ette kujutasin. Ta oli see, kes kuulas ära iga inimese mured ja rõõmud, aitas neid niimoodi. Aitab praegugi.

Kihelkonna raamatukogu on koht, kus inimesed saavad istuda ja rääkida. “Mulle meeldib inimestega suhelda. Raamatukogu on ju see koht, kus inimesed saavad koos käia ja suhelda. Mõni tahab lihtsalt oma pingeid maandada, mõni tahab oma muret jagada. raamatukogutöötaja on ju nagu psühholoog siin,” kirjeldas Maret oma igapäevast elu raamatukogus. “Ma olen küll juba 36 aastat töötanud, aga minu meelest on iga päev omamoodi uus, kordumatu. Töö on sama, aga inimesed, mured, mõtted, tegemised ju uued.”

Üsna sageli, kui inimene räägib sellest, kuidas ta oma praegusele ametikohale sattus, alustab ta oma juttu fraasiga: “Sattusin siia tööle täiesti juhuslikult.” Nii ka Maret. Pärast keskkooli kutsuti ta raamatukokku asendama, sest tollane raamatukoguhoidja läks dekreeti. Ta töötas Kihelkonna raamatukogus kuuekümnendate aastate keskel. Hiljem sai ta töökoha külanõukogusse arvepidaja kohale ja pärast seda oli ta rahvamajas. Ning 1972. aastal tuli Maret uue ringiga raamatukogusse tagasi.

Maret Kaju on Kihelkonna tüdruk, siin sündinud, kasvanud, koolis käinud. Pärast linna keskkooli kaubandusklassi läbimist tuli ta tagasi oma kodukohta. “Koduarmastus on nii suur, et ei tahtnud ära minna, kuigi meelitati korteriga. Ma jäin siiski truuks oma kodukohale. See loodus, see kevad, ja et saab paljajalu käia… linnulaulud. Sellised asjad meeldisid,” jutustas ta.

Tõde ja õigus meeldib ka. Anton Hansen Tammsaare “Tõde ja õigus”. “Mida tegelikult pole, ei tõde ega õigust. Pearu sai kergemat elu, aga vaata, kuidas Andres rabas. Sest neid ei ole ju olemas. Aga ma ikka kogu aeg otsin, sellepärast ma jäängi hammasrataste vahele. Mul on olemas mu oma tõde ja õigus ning neid ma ümber ei muuda. Vaata kui palju vallavanemaid ma olen üle elanud ju. Kui ma oleksin pugema hakanud ühele, teisele, kolmandale, ma ei oleks enam siin olnud ju,” rääkis ta kerge kibedusega hääles. Praeguse vallavalitsusega tal probleeme ei ole, kuigi on olnud aegu, mis panid mõtlema ameti mahapanemisele.

“Ma elan raamatutele kaasa. Ju ma olen selline, et lähen sisse,” muigas Maret ise. “Kujutad sa pilti, loen ja nutan. See on ju raamat!” ei suuda ta mitte olla elutervelt eneseirooniline. Kodus kapi peal on tal Juhan Saare “Valus naer”. “Niipalju oleks olnud talt küsida ja uurida,” arvas Maret, “tema oli selline väärt inimene.”

“Sel aastal on lootus saada RIKS-i programm raamatukokku,” rääkis Maret ja lisas, et on juba aastaid vallavalitsusega sel teemal rääkinud. Nii saabub ka Kihelkonna raamatukokku uus hingamine ehk minnakse üle elektroonilisele laenutamisele. Eeltööd juba käivad, raamatukogu seinte ääres on raamatud, mis lähevad mahakandmisele. “Aga ainuke probleem on, et kuhu need mahakantud raamatud saavad,” oli raamatukoguhoidja mures ja ütles, et paneb need laua peale – vahest leiavad raamatud uue omaniku. “Ma ei taha raamatuid ahju panna. On hea, kui inimesed viivad raamatud endale koju, mõni tunneb rõõmu ja paneb riiulilegi.”

Ilma raamatukoguta Maret elu maal ette ei kujuta. Niikaua kui on inimesi maal, niikaua peab olema ka raamatukogu. “Paljud tulevad siit läbi, lihtsalt istuvad. See on üks koht, kuhu tulla, soe ruum. Aga kuhu nad peavad minema? Saadan ma nad siit uksest välja? Nad ei lähe ju noorte viisi bussijaama. Laupäeval pole teisi asutusi lahti. Kõik ju omad inimesed. Pole võõraid,” jutustas ta. Samuti on raamatukogu ainus koht, kus ei pea maksma. Laenutada saab ju tasuta. Ja rääkida, kui rääkida on vaja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 119 korda, sh täna 1)