Isamaalisuse jälgedes (2)

Isamaalisuse jälgedes

 

Järgnev mõtisklus on ajendatud Kuressaare linnavolikogu eetikakomisjoni kurtmisest isamaalise kasvatustöö puudumise üle koolides (vt Oma Saar, 23.02.2008).

See ei ole uus probleem, ei ole täna tekkinud – sama juttu on räägitud juba aastaid. Paraku on kurtmised jäänud kurtmisteks ja sõnad sõnadeks. Tõsi on, et sõna “isamaalisus” koolide õppekavadest naljalt ei leia. Küll aga on üldpädevuste all muuhulgas enamasti kirjas, et:

1) põhikooli lõpuks õpilane  
• on oma riigi lojaalne kodanik; omab põhiteadmisi ühiskonnast ning riiklusest, nende toimimisest, kodanikuõigustest ja -kohustustest; teab, et seaduste mittetundmine ei vabanda õigusrikkumist;
 • austab väärikust ning inimõigusi, hoidub vägivallast, oskab sellele vastu seista;
 • väärtustab maailma kultuurilist mitmekesisust, oma rahvust ja kultuuri teiste rahvuste ning kultuuride seas;

2) gümnaasiumi lõpetades õpilane
 • on seaduskuulekas, käitub väärikalt, järgib inimõigusi ja Eesti Vabariigi seadusi;
 • on kujundanud oma kodanikupositsiooni, tunnetab end dialoogivõimelise ühiskonnaliikmena Eesti, Euroopa ja globaalses kontekstis;
 • vastutab oma valikute, otsustuste, endale võetud kohustuste eest, austab teiste inimeste ja iseenda vabadust, on suveräänne isiksus;
• hindab kultuuri, omab ettekujutust euroopaliku kultuuri põhivaldkondadest ja -perioodidest;
• väärtustab oma rahvuskultuuri, näeb seda Euroopa ja teiste rahvaste kultuuri kontekstis.

Väidan, et kehtivatest õppekavadest ei ole isamaalisus väljas, küll aga toonitatakse selgelt arvestamist teiste riikide ja rahvastega. Noorte puhul on ju eriti oluline vältida liigset natsionalismi ja marurahvuslust. See ehk on ka peamine põhjus, miks omaaegsete skautide, gaidide, noorkotkaste ja kodutütarde liikumised nii vaevaliselt laienevad. Noored leiavad sealt natuke liiga palju religiooni ja militarismi.

Ajad on muutunud. Meie isamaalisuse peamine mõõdupuu ei saa täna enam olla relvaga käes kodumaa kaitsmine. Tegelikult on aeg küsida, mida mõtleme isamaalisuse all – usun, et meie tänases ühiskonnas on täiesti eri ajastute põlvkondadest tulenevalt ka vähemalt kolm erinevat vastust.

Kui pooled Kuressaare linna elanikest ei heiska riigi sünnipäeval sinimustvalget lippu, on see tõesti probleem. Aga pigem on enamik majaomanikest kasvanud ühiskonnas, kus tundeid peideti ja lipud olid väline kohustus, mitte siiras sisetunne.

Põhjamaalastel pole kombeks tänaval karjudes lippe lehvitada – meil on isamaalisuse mõõtmine paljuski enesehinnanguline ja seespidine.
Kellele tulid pisarad silma presidendi vastuvõtu lõpul Ernesaksa laulu kuuldes või kaasa lauldes? Kellele meeldis presidendi kõne siirus? Kellele meeldis Laaneotsa kõne asjalikkus?

Kel oli riigi sünnipäeval pidulik ja ülev tunne? Neile kõigile on oma riik kallis.
Küsimus jääb: kuidas me kõike seda oma noorteni viime? Isamaalisus algab kodust – millised on meie kodude peretraditsioonid oma riigi sünnipäeval?

Isamaalisus algab eeskujudest – kas meie asutustes ja organisatsioonides peetakse pidulikke aktusi riigi sünnipäeva puhul, kas meie ettevõtete delegatsioonid on esindatud riigi sünnipäevamiitingul? Kui paljud täiskasvanud vaatasid eelmisel aastal linnateatris õpilastele väga meeldinud filmi “Laulev revolutsioon”?

Sel aastal vaimustusid õpilased nii kultuurikeskuses Laidoneri seltsi korraldatud ajalooliste filmikroonikate alusel loodud isamaalisest programmist “Seda me peame mäletama” kui ka linnateatris etendunud teatritükist “Sõdur”.

Suitsetavaid, alkoholi tarvitavaid ja läbustavaid noori on alati olnud, sest piisavalt paljud täiskasvanud on sellised. Samas:

• laulu- ja tantsupeod rahvariietes koolinoortega on viimastel aastatel aina hingeülendavamad olnud;

• koolide aktused muutuvad aina pidulikumaks, sisukamaks ja ka püsimatule keskastmele vastuvõetavamaks;

• koolidel on iga päev heisatud riigilipud;

• kõnevõistlustel on noorte hulgas popp rääkida isamaast ja eesti keelest;

• koolidel on tublid õpilasesindused ja linnal ka tarmukas noorte volikogu;

• koolides õpetatakse jätkuvalt eesti keelt ja kirjandust, ajalugu, ühiskonnaõpetust, muusikat; töötavad rahvatantsuringid, koorid ja teatritrupid.

Kindlasti on ka arenguruumi, sest kõik ei ole kuskil ega kunagi kellegagi korras. Otsigem uusi lähenemisnurki ja püüdkem ka ise kaasas käia muutuva maailmaga.

Üks on kindel – armastus ei saa ilmaski olla kohustuslik. Armastus tuleb ära teenida – ka isamaa-armastus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)