Kersti Kukk õpib ajast kirjutama

Kersti Kukk õpib ajast kirjutama

 

Kersti Kuke (21) nimi tasub meelde jätta, et seda tulevikus lehelugude alt otsida. Saaremaa ühisgümnaasiumis keelteklassi lõpetanud Kersti tudeerib Tartus eriala nimega AJAKIRJANDUS JA SUHTEKORRALDUS. Töötada tahaks ta kunagi just ajakirjanikuna.

Sinu erialal saab spetsialiseeruda nii ajakirjanduse kui ka suhtekorralduse suunale – miks just ajakirjanduse valisid?
Esimesel aastal kahtlesin kogu aeg – ajakirjandus või PR, ajakirjandus või PR? Kui suhtekorralduse õppejõud Aune Past rääkis loengutes oma edukatest PR-kampaaniatest, tekkis soov suhtekorraldust õppida. Kui mõni vilistlane aga oma ajakirjanikutööst põnevaid lugusid pajatas, siis mõtlesin jälle ümber: spetsialiseerun ajakirjandusele.

Nüüd olen õnneks jõudnud arusaamiseni, et ajakirjandus on siiski see, mida õppida tahan. Põhjus lihtne: minu jaoks on ajakirjanduse õppekavas rohkem huvitavaid ja praktilisi aineid.

Sinu eriala on Tartu ülikoolis sotsiaalteaduskonna all, mis tähendab ju, et esimesel aastal õpib kogu teaduskond koos üldiseid aineid.
Esimesel aastal olid kohustuslikud ained näiteks majandusteooria, ettevõttemajandus, politoloogia, õigusteadus… Ajakirjanduse ja suhtekorralduse aineid oli mõni üksik. Mõtlesin pidevalt: milleks mulle seda kõike vaja on? Ma ei õpi majandust, ma õpin meediat!

Enamik loenguid olidki esimesel aastal suured massiloengud. Üldse ei saanud aru, kes on kursakaaslane, kes riigiteadlane, kes juuratudeng. Samas sain nendes 300–400 inimesega loengutes päris palju uusi tuttavaid ja nüüd on Tartu suhtevõrgustik selle võrra suurem.
Praegune õppetöö on palju normaalsem. Ajakirjanduse suuna valis vaid 20 inimest

70-st ning väikese grupiga koos töötades tekib tunne, nagu oleks tagasi keskkoolis. Nagu olekski oma klass.

Räägi natuke oma õppekava praktilistest ainetest.
Kuigi Tartu ülikoolile heidetakse ette liigset akadeemilisust, siis praeguses ajakirjanduse õppekavas on õnneks ka mitu vägagi praktilist ainet. Praegu võtan näiteks kuulamistreeningut ja intervjueerimist, mille mõju ma nägin endal juba pärast kaht toimumiskorda.

Sain alles selle aine käigus aru, kui kehv kuulaja ma tegelikult olen. Õppejõud filmib kõik meie kuulamisharjutused. Hiljem vaatame video pealt ning analüüsime oma tugevusi-nõrkusi. Olen alati pärast seda meeletut analüüsimist ja pingutamist täiesti väsinud!

Teine väga praktiline aine, mis mul just algas, on reporteritöö. See toimub reedeti kella 8-st hommikul kella 19-ni õhtul. Päev on üles ehitatud nii, nagu töötaksidki ajalehetoimetuses. Hommikul kell 8 on nii-öelda koosolek, kus toimub oma artikliplaani kaitsmine. Kui õppejõule su teema meeldib, saad minna allikaid otsima ja intervjueerima ning täpselt kell 19 peab valmis artikkel olema õppejõu postkastis. Reporteritööd peetakse ajakirjanduse õppekava kõige raskemaks aineks ja õigustatult. Kuid ma ei arvagi, et ülikoolis peaks lihtsalt läbi saama.

Mis on need ained sinu õppekavas, mille pärast sinu arvates tasub tulla seda ala õppima? Või tasub tulla hoopis õppejõudude pärast?
Minu arvates tasub ajakirjandust Tartusse õppima tulla esmalt seepärast, et mujal seda eesti keeles lihtsalt ei õpetata, kuid teiseks põhjuseks on legendaarsed õppejõud.

Minu ja meie kursuse lemmikuks on kahe aasta jooksul saanud Mart Raudsaar. Üle ega ümber ei saa ka fenomenaalsest Priit Pulleritsust, kelle ütlused ja artiklid on viimasel ajal sees pea iga ajakirjandustudengi vestlusteemades. Samuti annavad loenguid näiteks Barbi Pilvre ja Peeter Vihalemm. Marju Lauristin hakkab mulle loengut lugema järgmisel nädalal.

Huvitavaid õppejõude jagub kohe kindlasti ning kui õppejõud on paeluv, siis leian, et ta võib anda ükskõik millist ainet ja ikka on põnev kuulata. Senisteks lemmikloenguteks on retoorika ja avalik esinemine, meediakriitika, audiovisuaalne kommunikatsioon, kuulamistreening ja intervjueerimine.

Millised on sinu osakonna traditsioonilised üritused?
Ajakirjandusosakond on vist üle ülikooli tuntud oma pidude poolest. Meil pidevalt toimub midagi. Sügiseti tegeletakse rebastega: neid tutvustatakse-kastetakse-ristitakse ja veetakse Vihalemma-Lauristini akna alla laulma. Detsembris on jõulupidu ja kevadel kevadgrill.

Kuigi kursused on muutunud aasta-aastalt aina suuremaks, siis mulle tundub, et ajakirjandustudengid ikka üldjuhul tunnevad üksteist. Osakonnapidudele tulevad kõik kokku nagu üks suur pere: nii tudengid, õppejõud ja osakonnatöötajad kui ka aktiivsemad vilistlased. Mul ei ole just väga ühtne kursus, kuid osakonnaüritustel toimub tavaliselt suur lõimumine ja avastamine, et tegelikult on meil päris palju toredaid inimesi.

Millised omadused võiksid olla sel inimesel, kes valib ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala?
Leian, et eelkõige on vaja laia silmaringi ja avatust. Ajakirjanikule tuleks kasuks, kui ta võtaks ülikoolis ka kõrvaleriala (mina valisin lähiajaloo), et oleks mingigi valdkond, millest veidi ühe keskmise teadmisi koguneks. Maailmaasjade ja inimeste vastu peab olema pidev huvi.

Loomingulisust on vaja, samuti head kriitikameelt ning raudseid närve. Kohe esimestes erialaloengutes öeldi meile, et ajakirjanik peab arvestama sellega, et ükskõik mida või kuidas ta kirjutab, sõimata saab niikuinii.
Kellena ja kus tahaksid tulevikus töötada?

Praegu on mul pisike salaplaan, et võtaks pärast bakalaureusekraadi kättesaamist ja enne magistrisse astumist osa projektist “Noored kooli”. Projekt kestab kaks aastat ning minu haridusega inimene saaks anda näiteks eesti keele ja meediatunde, aidata kaasa koolilehe väljaandmisele jne. Ehk jõuan pärast kaht aastat koolis selge arusaamiseni, kelleks või milleks ma täpselt saada tahaksin.

Kindel on see, et tahan tuleviku siduda meediavaldkonnaga ning eelistatult kirjutava ajakirjandusega. Kuid kindel on ka see, et püstolreporterit minust ei saa.

Kas sind ei heiduta kuvand, et ajakirjanikke peetakse nuhkideks ja suhtekorraldajaid mullimüüjateks? :)
Eks seda tuleb pidevalt ette, et kui kusagil seltskonnas mainin, et õpin ajakirjandust-suhtekorraldust, siis esitatakse iroonilisi küsimusi stiilis: “No kelle suhteid sa siis korraldama hakkad?” või “Miks sa üldse 12 aastat koolis käisid, kui uuesti kirjutama pead õppima?” Aga sellega harjub.

Peaasi on endale selgeks teha, et tegelikult on ajakirjanikke ja kommunikatsioonispetsialiste ka vaja. Isegi väga. Neid ajakirjanikke, kellel tegelikult ka meediaalane haridus on, ei ole sugugi palju.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 275 korda, sh täna 1)