Kontroll emotsioonide üle

Kontroll emotsioonide üle

 

Me pole mitte ainult ratsionaal-sed, vaid ka emotsionaalsed olevused. Juba enne lasteaeda minekut peavad tähed ja numbrid selged olema. Põhi- ja keskkoolis kontrollitakse faktoloogilisi teadmisi (mitte niivõrd arusaamist seostest), kontrollitakse põhiliselt pikaajalise mälu kvantiteeti.

Tunnikontrollid ja kontrolltööd peavad retrospektiivselt kajastama loetut ja kuuldut sellisena, nagu näeb ette aine- ja töökava ning õpetaja meeleolu ja tema akadeemiline intelligentsus. Ei pea tuletikuga klassist otsima õpilasi, kel on hea mälu, piisav konformsus ning aukartustäratav näitlejameisterlikkus (loe: kameeleonisündroom), et saada õpetajatelt kiitust ning vanematelt taskuraha.

Seesama õpilane, vahet pole, kas poiss või tüdruk, võib hoopis teises kontekstis hoopis teisiti käituda – sest oivikuna on õigus tema poolel ja õigus tähendab võimu ehk võimu (kuri)tarvita-mist kaasõpilaste ja õpetajate suhtes.

Milles on siin probleemi põhjus? Probleemi põhjus on ebapiisavas või olematus emotsionaalses-sotsiaalses intelligentsuses. Emotsionaalsed hädad kimbutavad ka õpi- ja käitumisraskustega õpilasi ning õpetajaid (sic!).

Seda seisundit iseloomustavad: madal stressitaluvus, puuduv enesekriitika, kergesti vihastumine, eneseõigustamine, ärapanemine, solvamine ning solvumine, madal enesehinnang, kompleksid, identiteedikriis, depressioon, deprivatsioon, frustratsioon, hirm, võõrdumine, apaatsus – need on vaid mõningad psüühilised või neuroloogilised sümptomid, mis omakorda mõjutavad somaatikat (ilmnevad unehäired, suurenenud või vähenenud söögiisu, maohaavad jne).

Emotsionaalne intelligentsus on seotud altruismiga, mille juur on empaatias – olenemata sümpaatiatest ja antipaatiatest. Kui palju teadvustab tänane koolipoiss või -tüdruk enesekontrolli (nii verbaalset kui ka füüsilist) ja kaastunnet? Oleme PISA ja muude testitulemuste osas maailma tipus, aga sotsiaalne küpsus, suhtlemisoskus, valmisolek kompromissideks ning tolerantsus on peaaegu olematu.

Meie psüühika koosneb kahest osast – üks mõtleb ja teine tunneb. Seda väitis D. Goleman juba üle 10 aasta tagasi.

Kas tundeid välja näidata või alla suruda? Teooriaid on mitmeid, kuid suurem osa tunnustatud psühholooge on seisukohal, et vajalik on tasakaal: tasakaal rõõmu ja kurbuse, leidmise ja kaotuse, õnne ja õnnetuse vahel. Iseküsimus on, kas väljendame emotsioone konstruktiivselt (tervikuks kujundamisel) või destruktiivselt (lõhustavalt, ennasthävitavalt). Mõtlemine ei vastandu tunnetele ja vastupidi. Emotsioonid on tähtsad ka ratsionaalse mõtlemise seisukohast lähtudes.

Juba varajases lapseeas peab aset leidma pea ja südame harmoniseerumine. Kuivõrd üldse on kodus ja koolis vanematel ja õpetajatel tahtmist, aega ja oskusi tegeleda teadlikult lapse emotsionaalse arenguga? Vahel on tunne, et kasvatame pealtnäha staarilikke glamuurseid roboteid, kellele isegi “õiged” emotsioonid on sisse programmeeritud. Pole siis imestada, kui laps ei suuda millegi üle imestada, millestki rõõmu tunda ja tal puudub soov kedagi või midagi imetleda (peale iseenda).

Võtmemõisteks on EQ – emotsionaalne intelligentsus. Iseendaks saamine ning jäämine on tänases konkurentsiühiskonnas ülioluline.

On uuritud, et IQ osa edus on 20%, seega jääb 80% teiste jõudude meelevalda. Kas see ei peaks olema ülitõsine signaal õppe-kava(tuse) koostajatele? Mis võiks olla veel tõsisem häirekell? Kas peame ootama, et ka meie noored (kõrge hariduse ja IQ-ga) inimesed lähevad taanlaste, prantslaste või sakslaste kombel tänavatele märatsema – oma madalaid tundeid ja tunge välja elama?

Kui õpilane on tujukas teismeline ning õpetaja kõiketeadjast neurootik, siis vastavate emotsioonide vallandumisel (koosmõjul) on vaja sõna otseses mõttes päästeteenistus välja kutsuda, et voolikuga vett vahele pritsida. EQ puudutab igal ametialal töötajaid.

Goleman väidab, et akadeemiline intelligentsus ei valmista meid peaaegu üldse ette elukatsumusteks. Kui kaua õppekavade koostajad ja koolid saavad veel ignoreerida emotsionaalset intelligentsust – soodustades akadeemilist “jõhkrust”? Meil peab olema õppekava, mille keskmeks on lapse areng – lapse areng ei toimu aga suletud ruumis, vaid iidoleid täis postmodernistlikus maailmas. Kas me tajume poliitilist ning sotsio-kultuurilist keskkonda? Laste kasvatamine-õpetamine vaakumiprintsiibil on karuteene terveks eluks.

Emotsionaalne intelligentsus loob soodsad eeldused ka intiimsuheteks, abielupartneri valikuks, töökoha valikuks, pere rajamiseks jne.
Milline on EQ tase riigikogus, valitsuses, kohalikes omavalitsustes? Tegemata üldistusi, võib siiski nentida, et see tase on suhteliselt madal – eriti kui mitme poliitiku suust on probleemsete isikute kohta kuulda olnud sõna “värdjas”. Siin ei aita ka appikarje: “Tule taevas appi!”

Meie haridussüsteem on selline, et ainuke amet, millesse edukas koolilõpetaja sobib, on õppejõuamet. Koolilõpetaja sobib ka poliitikasse, kui tal on filigraansed grafomaaniomadused ning kütkestav välimus.
Isikutevahelised suhted on halvad nii kodus, lasteaias, koolis, ülikoolis kui ka ettevõtetes. Õhkkond on pingestatud – ei osata suhelda (selle asemel on kohtlemine). On ju suhtlemise üks olulistest komponentidest teise ärakuulamine.

Kas meile läheb korda kaasinimese elu ja saatus? See on EQ küsimus. Tõusud ja mõõnad kuuluvad igas vanuses inimese ellu – küsimus on selles, kuidas nendega toime tulla. Tunnustatud ärimehest võib kodus saada laste ja naise jaoks kohutav despoot. Meie ühiskonnas on palju psühhopaate ja neurootikuid. Et mitte sellist diagnoosi saada, tuleb ennetavalt panustada EQ-sse.

Me kõik vajame, et mingil eluetapil aitaks keegi meil tuju tõsta, kuid samas peame olema ka ise tujutõstjad, masenduse ja ärevuse leevendajad nii kodus, koolis kui ka tööpostil.

Nähkem, kuulgem ja tundkem rahvas ka inimest!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 71 korda, sh täna 1)