Austades Eesti eest võidelnuid

Austades Eesti eest võidelnuid

 

2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus rahuleping, millega Venemaa loobus igaveseks ajaks kõigist pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ning kohustus tasuma sõja läbi tekitatud kahjud Eesti Vabariigile. Samuti määrati Eesti – Nõukogude Vene piir. Eesti oli lahingutesse saatnud 80 000 võitlejat, kellest langenuna kaotas 5000.

Praegu püütakse aga ikka veel aktiivselt arutleda selle üle, kas ja millisena püstitada ausammas, millega vääriliselt meenutada panust, mis on meie vabaduse eest antud. See peaks olema mälestusmärk, millega Eesti avaldab austust ja tunnustust kõigile neile, kes on välja astunud Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest. Vabadussõja lõpust saati oleme võlgu neile noortele ja vanadele inimestele, kes lahinguväljal oma elu hinnaga võitlesid välja Eesti Vabariigi. Loomulikult ei saanud 50 aasta vältel mõelda, et see mälestussammas kerkiks, sest sel ajal hävitati kõik teised mälestusmärgid, mis tähistasid Vabadussõda ja selles võidelnute kangelastegusid.

On kurb mõelda, et ainult meie pealinnas ei ole me suutnud Vabadussõja mälestusmärki püstitada, kuigi on möödunud pea 17 aastat Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest. Samal ajal on paljudes Eestimaa paikades Vabadussõja mälestusmärgid juba taastatud. Jah, iga uue samba või mälestusmärgi ülespanek võib tekitada arutelu, kuid meenutagem ajaloost, kuidas reageerisid pariislased esialgu Eiffeli tornile ja millise jõuga sümboliks on kujunenud see torn tänapäevase Pariisi jaoks. 20. sajandi künnisel peeti Eiffeli torni häbiväärselt maitsetuks ehitiseks ja selle päästis lammutamisest vaid Esimene maailmasõda, kus kõrget ehitist kasutati raadioside ja spionaažiseadmete kandemastina.

Ka mina isiklikult näeksin riste pigem kalmistul, kuid pean lugu konkursikomisjoni juhi Andres Põderi selgitusest – meie kultuuriruumi kuuluvatele inimestele on rist esmajoones võidumärk, ka pidasid Vabadussõjas võidelnud mehed end valdavalt kristlasteks.

Konkursikomisjon on täitnud talle pandud ülesande – riigihanke korras laekunud töödest valiti hindamiskriteeriumidele vastavalt kolm parimat ning ka võidutöö, mille kiitis heaks vabariigi valitsus. Kutsun kõiki mõtlema, kas see sammas peaks siis olema vastandumise allikas, kas me tahame, et meie inimesed oleksid sambainimesed ja riik sambariik, või võiksime mõnikord tolereerida ka seda, mis meile isiklikult väga ei meeldi, kuid mis on juba otsustatud.

Valitud kavandi teostamiseks on praeguseks 10 000 inimest annetanud kokku üle miljoni krooni. Konkursi võitnud klaassamba valmistamiseks on lepped sõlmitud, ning aeg näitab, kas see võib saada ka omaette vaatamisväärsuseks. Vabaduse monumendi avamine Tallinnas Vabaduse väljakul on plaanitud Eesti Vabariigi juubeliaasta finaaliks. Mina isiklikult soovin, et vabadussammas saaks siis tõepoolest avatud.

Las siis tulevased põlved annavad hinnangu, kas me tegime midagi absoluutselt halvasti, või tõdevad nad nagu pariislased hiljem, et see oli ikkagi üks huvitav mõte. Täna on see kindlasti kummardus meestele, kes võitsid meile meie riigi ja kes on meie vabaduse eest julgelt välja astunud.

Ene Ergma

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)