Kus oli arhitektide liit varem?

3. märts 2008
Seoses vabadussambaga on viimasel ajal üles kerkinud hulk küsimusi. Kuna osalesin ise žüriis, ei pea võimalikuks kommenteerida küsimust rohkem kui vaja selleks, et ümber lükata teiste žüriis osalenud osapoolte eksitavaid kirjeldusi. Kõik selle eesmärgiga, et oleks võimalik asjaga sisuliselt edasi minna.

Valitsuse korraldusega 2007. aasta 17. augustil määrati žürii liikmed ja esimees. Arhitektide liidu (EAL) soovitusi sealjuures ei arvestatud. EAL püüdis olla konstruktiivne ja mõista tekkinud olukorda, kus vaja kaasata väga erinevaid osapooli – kuidas saakski mahutada žürii 12 liikme hulka vabadusvõitlejaid, koalitsiooni, opositsiooni ja linnavõimu esindajaid? Seetõttu nõustus EAL taganema heast tavast ja osalema žüriis, kus erialainimesed olid vähemuses. Seda enam, et toimkond kinnitas, et tegemist on erandliku projektiga ja loomulikult võetakse spetsialiste kuulda.

Loen žürii sellist proportsiooni ühiseks eksimuseks. On suur vahe, kas esitan ausammast spetsialistidele või poliitikutele. Žürii pidi hindama esitatud võistlustöid vastavalt kriteeriumidele, millest neli kõige olulisemat olid: vastavus Vabadussõja võidusamba algsele mõttele; arhitektuurne, kunstiline ja linnaruumiline kvaliteet; kunstiline terviklikkus, vormiküpsus ja kaasaegsus ning sobivus Vabaduse väljaku keskkonna ja linnaehitusliku arengukavaga.

Žürii töö oli põhimõtteliselt korrektne ja sisuline, diskussiooni käigus oli kõigil võimalus üksteisele selgitada erinevate tööde plusse ja miinuseid. Ka arhitektid selgitasid, kuid meie argumendid ei mõjunud. Kui enim hääli sai võistlustöö, mida arhitektide ja skulptorite esindajad ei pidanud võimalikuks ehitada, lisasime protokolli ka informatsiooni oma erimeelsuste kohta. Kõik need dokumendid olid internetis kõigile soovijatele avalikult kättesaadavad.
Kummastavalt kõlab Jaak Aaviksoo küsimus, et kus oli arhitektide liit varem. See nõuab selgitust. Esiteks tegi üks žüriiliige ettepaneku kuulutada võistlus läbikukkunuks või minna teise vooru parimate töödega, kus neid saaks parandada.

Teiseks ütlesin enne otsustavat hääletamist selgesõnaliselt, et antud töö võib põhjustada kultuuriringkondades mittemõistmist. Kolmandaks koostasid arhitektid ja skulptorid protokolli lisa, kus analüüsisime erinevate finaali jõudnud tööde plusse ja miinuseid, pidades võidutööd mittesobivaks ja hindamiskriteeriumidele mitte vastavaks.

Võin kinnitada, et võistlusel osales kunstiliselt häid töid enam kui viis, mille vahel oleks saanud valida. Ma ei taha mitte kuidagi leppida poliitikute poolt tuleva mustamiskampaaniaga eesti kunstnike tasemest ja võimetest. Olen täiesti veendunud, et Eestis on väga heade kunstnike kontsentratsioon korralik ja meie ülesanne on pakkuda neile sellist keskkonda, et nende anne väljenduks parimal moel ja meie rahvale ruumiliselt olulisematel kohtadel.

Hetkel näen ainsa võimalusena võtta aeg maha ja korraldada uus konkurss, kus võidutöö ehitusmaksumus peab mahtuma saja miljoni krooni sisse.
Seejärel teha kõik võimalik, et sellest osa võetaks. Eesti Vabariigi paraade ja sünnipäevi peetakse veel vähemalt järgmised 100 aastat ja minevik vääriks minimaalselt head lahendust ja kui hästi läheb, siis geniaalset.

Ülar Mark

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 17 korda, sh täna 1)