Liia Hänni: Usun, et meie riik on heades kätes

Liia Hänni: Usun, et meie riik on heades kätes

 

Saaremaalt pärit hakkaja naispoliitik Liia Hänni, kes taastatud Eesti riigi algusaastatel meie elu ümberkorraldamisel väga aktiivselt kaasa lõi, on juba mõnda aega “riigimehe” ametist prii. Ehkki ta oma tegemisi laialt reklaamida ei armasta ning teleekraanile ja ajalehe esikaanele enam peaaegu ei satu, ajab ta Eesti asja edasi nüüdki.

Kolmteist aastat aktiivse poliitikuna tegutsenud Liia Hänni otsustas tagasi tõmbuda 2003. aastal. Pärast paari kodus meheema hooldades veedetud aastat tuli ta aga kaudselt riigi teenistusse tagasi, hakates põhjalikumalt tegelema riigi valitsemise, uue tehnoloogia ja poliitika ühendamise teemaga. Praegu seisab tema visiitkaardil ametinimetus “E-riigi Akadeemia programmi direktor”. “Minu vastutusala käib nimetuse “e-demokraatia” alla, mis tähendab informatsiooni ja kommunikatsioonitehnoloogia enamat kasutamist riigi juhtimises ning inimestele suurema osalusvõimaluse loomist riigiasjade arutamisel,” selgitab ta.

Endise riigikoguliikme ja reformiministri tagasihoidlikkusest kõneleb fakt, millest laiem üldsus alles hiljuti teada sai: terve eelmise aasta töötas tarmukas saarlanna Kosovos sealse rahvusassamblee presidendi nõunikuna ning osales protsessis, mille tulemusena sündis iseseisev Kosovo riik. Ent alustame algusest.

Mis asutus on E-riigi Akadeemia?
E-riigi Akadeemia on mittetulundusühing, mille üks eesmärke on edastada Eesti eesrindlikku e-kogemust neile riikidele, mis on meist selles vallas maha jäänud või kus alles hakatakse infoühiskonna teemat tõsisemalt võtma. Meie oma riigi kodanikke puudutab selles vallas kõige rohkem teema, kuidas suurendada inimeste osalust avaliku võimu teostamisel, kasutades uue tehnoloogia võimalusi. Eesmärk on, et inimeste tarkus ja elukogemus jõuaks riigijuhtimisse välja. Igaühele on tähtis teada ja tunda, et oleme riigi juhtimisel osalised ja et meie sõna maksab.

Kas Eesti inimene teab seda võimalust ning kas ta tahab ja julgeb seda ka kasutada?
Inimesed oskavad informatsiooni otsida küll, kui neil on midagi otseselt vaja, kuid kindlasti ei tea paljud, et on olemas võimalus ka riigi valitsemise asjades kaasa rääkida. Näiteks on juba päris mitu aastat olemas portaal “Täna Otsustan Mina” ehk TOM, ent seda kasutab põhiliselt üks kindel grupp inimesi, kes sellest teab ja hoolib. Muidugi on e-dialoog riigi ja kodaniku vahel praegu kohati liiga pinnapealne ja formaalne, kuid vähemalt kanal suhtlemiseks on loodud ning nüüd ongi ülesanne teha see toimivaks ja tõhusaks.

Kas riigivõim pole lihtsast inimesest juba liiga kaugele läinud..?
Eesti riigi ehitamine on toimunud mitmes järgus. Kui riik oli värskelt loodud, tuli kiiresti vastu võtta suur hulk seadusi, nii et riigikogu tundus olevat nagu seaduste tegemise masin… Sel ajal oli paratamatu, et rahvaga ei olnud võimalik nii palju nõu pidada, kui olnuks vaja – oli lihtsalt tarvis kiiresti reeglid luua, et iseseisev riik hakkaks toimima.

Nüüd on kiirustamise aeg möödas, Eestis on olemas toimiv õigusruum ning nüüd on palju rohkem aega koos arutada, mis suunas riik peaks arenema, milliseid poliitilisi valikuid tuleks teha… Seepärast tulebki küsida, kuidas inimesed asju näevad. Kõigeks selleks annab internet suured võimalused.

Kuidas rahvas uute võimalustega kohaneb?
Hiljuti avas riigikantselei uue osalusportaali www.osale.ee, kus ministeeriumid saavad avalikkusele kommenteerimiseks üles riputada eelnõusid ja poliitikadokumente. Kahjuks pole seal erilist aktiivsust märgata, eriti kui võrrelda näiteks Delfi või ajalehtede kommentaariportaalidega.

Praegu pole küsimus enam järjest uute e-kaasamise rakenduste loomises, vaid olemasolevate kasutuselevõtus. Selleks on vaja inimesi nendest teavitada ja huvituma panna.

Kas selleks ei võiks korraldada suurt riiklikku reklaamikampaaniat?
Kampaaniat oleks kindlasti vaja, aga ega sellist asja ilma rahata tee. Eestisse tuleb küll suurel hulgal Euroopa Liidu struktuurifondide raha, kuid kui hakata konkreetselt e-demokraatia projektide jaoks vahendeid otsima, siis ei ole neid sugugi lihtne leida… Tööpõld on lai ja eks ma püüa seda jõudumööda harida. Õnneks pole ma üksinda – meil on piisavalt noori ja energilisi inimesi, kellega saab selles vallas asjalikku koostööd teha.
Kuid möödunud aasta veetsite Eestist kaugel, elasite hoopis Kosovos.
Jah, elasin seal ja töötasin Kosovo assamblee presidendi nõunikuna. Sattusin Kosovosse juhuse tahtel. Üle-eelmisel sügisel korraldas Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) Kosovo Missioon põhiseaduse koostamise teemalise seminari, kuhu mind kutsuti esinema. Nad olid välja peilinud, et olin osaline Eesti Vabariigi uue põhiseaduse tegemisel.

Käisin Kosovos ära, vaatasin huviga seda kauget maad, mis oli läbi elanud kohutava sõja, ja mõtlesin, et ma ei satu sinna enam kunagi tagasi. Aga läks nii, et sain OSCE Kosovo Missioonist ettepaneku kandideerida Kosovo assamblee presidendi nõunikuks. Alguses tundus see ettepanek mulle võimatuna, kuid asi lõppes sellega, et täitsin paberid ja mind valitigi välja.

Miks just teid?
Kindlasti minu riigiehitamise kogemuse pärast, sest olime ju Eestis samuti nullist alustanud. See kogemus on väga suur väärtus, selles veendusin Kosovos olles taas. Nimelt töötas seal väga palju rahvusvahelisi abilisi, kel see kogemus puudus, ja ütleksin, et kohati nad rohkem segasid, kui andsid asjatundlikku nõu.

Minu enda põhiline motiiv Kosovosse minekuks oli osaleda põhiseaduse koostamisel – see on minu meelest kõige huvitavam töö, mida võin ette kujutada! Ja mul õnnestuski selles ühe olulise töörühma eksperdina kaasa lüüa.

Kuna olin Kosovo assamblee presidendi nõunik, siis sain kasutada ka oma riigikoguaegset kogemust ja teha ettepanekuid sealse rahvaesinduse töö tõhustamiseks.

Suhtlesin ka väga paljude poliitikutega ning kasutasin vaba aega selleks, et uurida rohkem selle maa, rahva ja kogu Balkani ajaloo kohta, millega Kosovo ajalugu on tihedalt põimunud. Ma ei saa end pidada mingiks Balkani-eksperdiks, aga hakkasin pikapeale mõistma, miks asjad Kosovos just nii on ja milline võiks olla lahendus.

Läksin sinna alguses kuueks kuuks ning oleksin pidanud juba eelmisel suvel koju saama. Kuid siis olid kõik asjad veel nii pooleli… Mulle tehti ettepanek jääda veel aastaks, aga andsin nõusoleku vaid pool aastat lepingut pikendada.

Minu pere ja elu on siiski Eestis. Pealegi peavad kosovlased võtma ise senisest suurema vastutuse oma riigi ja poliitika eest.
Aga jälgin praegugi hoolega Kosovo uudiseid ja elan seal toimuvale kaasa. Koostöö jätkub edaspidi e-valitsuse valdkonnas, sest nad on huvitatud Eesti kogemusest.

Mis teid sundis aastaid tagasi poliitikasse minema?
See oli ju aeg, mil praktiliselt kõik eesti inimesed osalesid poliitikas ja tegid laulvat revolutsiooni. Nii ka mina. Olin Tõravere rahvarinde tugirühma aktiivne liige, kirjutasime kirju nii Gorbatšovile kui komparteile, sõdisime nii kuidas oskasime. Kui ühel hetkel tehti ettepanek kandideerida ülemnõukokku, siis kaasvõitlejate õhutusel ja soovil seda tegingi.
Mul endal polnud siis küll mingit soovi teadustööst loobuda – töötasin vanemteadurina, olin kaitsnud kandidaaditöö ning jõudnud oma teadustööga sinnamaale, kus eesliin lähedal. Aga juhtus nii, et mind valitigi: nii olin endalegi ehmatuseks poliitikasse sattunud. Uskusin, et kui oma riik valmis, lähen teadustööle tagasi. Muidugi ei sündinud kõik kiiresti… Nii see läks.

Olin aktiivses poliitikas täpselt nii kaua, kuni tundsin, et olen seal vajalik. Olin põhiseaduse tegemise juures, vastutasin väga keerulise omandireformi läbiviimise eest, seejärel tegelesin Euroopa Liiduga liitumise ettevalmistusega ning kodanikuühiskonnaga, kus minu eesmärgiks oli innustada naisi poliitikas osalema. Minu aeg aktiivses poliitikas oli ju päris pikk, kokku 13 aastat.

Kui tihe on teie praegune side Saaremaaga?
Väga tihe, ehkki ma sinna tihti ei saa. Mu kaks venda elavad oma peredega Saaremaal, suhtleme omavahel sedasama uut tehnoloogiat – Skype´i – kasutades. Kaks vennapoega on Tartus tudengid, nad käivad tädi pool Tõraveres pesu pesemas ja nädalalõppe veetmas.

Suvel püüan ikka pisut kauem Saaremaal olla, mere ääres ringi käia ja kodukadarikus maasikaid korjata. Õnneks on meie kodukoht alles ja vendadega koos tahame endisele metsavahimajale uut elu sisse puhuda..
Aga kuna mu praegune kodu, aiamaa, head sõbrad ja naabrid on Tõraveres, siis on päris raske leida piisavalt aega Saaremaa jaoks. Pealegi on nii abikaasa kui ka minu töökoht Tallinnas, mis tähendab pidevat reisimist ja suurt ajakulu.

Kuidas olete tundnud end naisena poliitikas?
Ei tasu loota, et keegi sind soo tõttu poliitikas siidkinnastes kohtleb või hinnaalandust teeb: naisel tuleb poliitikas meestega rinda pista ja nendega võrdne olla. Aga ma ei arva, et tänapäeva Eestis see nii väga keeruline oleks. Pigem on asi selles, et naised soovivad poliitikuks saada vähem kui mehed. Teisest küljest on praegu nii riigikogu esimees kui ka aseesimees naised, nii et äkki saame rääkida hoopis meeste diskrimineerimisest?
Kosovos, muide, on olukord hoopis teistsugune – seal on mehed kõiges A ja O. Assamblees on küll kolmandik naisi, kuid see on nii tänu seadusega kehtestatud kvoodile. Naised on seal väga tublid, aga ikkagi meeste varjus, sest ühiskond pole harjunud naisi poliitikas tunnustama.

Eestis seadustatud kvoote pole, seetõttu on naised riigikogusse jõudnud puhtalt oma tegevuse toel. Meie kohalikes volikogudes on naiste esindatus arvukam kui riigikogus, see annab lootust, et naiste sõna kaal ka riigi tasandil kasvab.

Milline on Eesti siis, kui tähistame oma riigi 100. sünnipäeva?
See aeg pole üldse kaugel, ehkki nii võib praegu tunduda. Ma loodan, et 100. sünnipäevaks suudame Eestimaa korda teha ja kadunud on kõik see, mis silma riivab. Tahaks väga, et siis oleks Eesti ühiskond vaba lõhedest, mis praegu meie edusamme varjutavad, ja et me ei peaks muretsema eestlaste kestmise pärast.

Ühesõnaga, et saaksime öelda – just sellist Eestit me tahtsime. Kuidas Eestil läheb, sõltub paljuski neist, kes on praegu täies elujõus – nemad teevad oma pereplaane, nende käes on juba otsapidi riigi ohjad… Mina usun, et Eesti riik on heades kätes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 55 korda, sh täna 1)