Maasturiga säästliku mõtteviisi pooldajaks, miks mitte! (1)

Maasturiga säästliku mõtteviisi pooldajaks, miks mitte!

 

Hakka või uskuma, et väikese Eesti sees on teine, palju suurem Eesti. Nii umbes Ameerika Ühendriikide suurune või kogukamgi. Sest mille muuga võiks põhjendada eestlaste maasturiarmastust? Kui Euroopas on müüdud autodest maastur iga kümnes, siis Eestis iga neljas.

Täiesti tavaline autoomanik
Mul ei ole mingit kavatsust maasturiomanikke hukka mõista, vastupidi, ma tahan neid innustada oma neljarattalist sõpra hoidma ja hooldama. Olen aus – kuulun ise nende hulka, kelle jaoks auto algab teatud arvust hobujõududest, suurusest ja märgist. Tõenäoliselt nimetab mõnigi mind seljataga autop..eks.

− Mind pole tegelikult kunagi huvitanud CO2 hulk, mida minu auto õhku paiskab – spetsialisti abita ei suuda ma luua mingeid seoseid tagatorust tuleva tossu ja kasvuhooneefekti vahel. Jah, ma eelistan pigem uut või vähekasutatud autot, millel on kehtiv garantii ja toimiv hooldus.

− Ma ei hooli eriti kütusekulust – nii väikest kulu, kui lubab automüüja, ei saavuta mina nagunii. Kõik “keskmised” on saadud steriilsetes testimistingimustes, keskmise kaaluga keskmiselt sõita oskava kesk-eurooplasest juhiga roolis.

− Autoost on pikaajaline ja puhas emotsionaalne tegevus, ma tunnistan seda. Ja naudin! Ma valin endale sõbra mitmeks aastaks ja kohtlen teda vastavalt. Konkreetsele autoostule eelneb lõputu eri arvamuste ärakuulamine, autoajakirjade lappamine, hinnapakkumiste võtmine, laste ja poekottide autosse surumine ja väljavõtmine – kes ütles, et üks naisterahvas ei võiks sellest kõigest rõõmu tunda?!

− Minu pere on kõige tüüpilisem eesti autopere – majapidamises on kaks autot: väike keskklassi sõbrake ja linnamaastur. Just neid kahte tüüpi uusi autosid müüakse Eestis aastast-aastasse kõige rohkem.

Viimane pool aastat on olnud rahakotile valus. Kütusehinnad on võtnud nõuks lõputult lakke ronida. Diiselkütuse kallim hind ähvardab nahka pista vahe, mis tuleneb diiselmootori ökonoomsusest. Sõitmata jätta ei saa, igapäevane piimaring viib lapsed paarikümne kilomeetri kaugusele linna kooli ja toob õhtul tagasi. Ühe autoga ei saa ka, sest isa ja ema sõidugraafikud on erinevad. Ühistranspordiga on nii, et juba kaks inimest autos annab võrreldes ühistranspordipileti hinnaga väikese säästu. Kui auto olemas on, siis tuleb teda kasutada. Ja kannatada lakkamatu hinnatõus lihtsalt välja. Kuniks mõistus pähe tuleb ja teiste põhjamaalaste eeskujul eeslinnast pealinna jalgratta ja rongiga liiklema hakkan.

Ostsid auto? Siis sõida, palju jaksad!
Millised on võimalused säästa? Osta uus, ökonoomsem auto? Mõne aastaga on mootorid arenenud säästlikumas suunas, ka suured neljaveolised võtavad endisest paar liitrit kütust vähem.

Iga uue autoga kaasneb keskkonnakoormus: uus auto tuleb minu jaoks toota, sõidutada tuhandete kilomeetrite kauguselt Eestisse; kui see kord vanaks saab, tuleb ta algosakesteks lammutada ja sõidutada eraldi sorteeritud materjalid kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusele ümbertöötlusse. Vana auto tuleb ka maha müüa või lammutada – veel üks keskkonda koormav tegevus. Kõik see kokku tähendab tuhandeid tonne süsihappegaasi õhkupaiskamist, materjali

1. reegel: hoia oma neljarattalist!
Käi korralikult hoolduses, vaheta õigel ajal kulunud ja vananenud osad. Korralikult hooldatud auto peab vastu vähemalt viisteist aastat.
Esimesele reeglile eelneb soovitus valida auto, millele on Eestis tagatud korralik teenindusvõrgustik ja mille varuosi on alati saada. Hooldusraamat ja selle läbi võimalus taastada auto hoolduse ja võimalike vahejuhtumite ajalugu volitatud esindaja juures on enesestmõistetav.

2. reegel: omanda säästlikud sõiduvõtted
Selleks, et olemasoleva auto ja -juhiga säästa aega, oluliselt kütust ja olla viisakas liikleja, tuleks küsida autokoolist, kas neil on pakkuda õpetaja(d), kes on läbinud Eco Drivingu kursuse Tallinnas Niguliste autokoolis (esimene Eestis vastava litsentsi ja koolitusõiguse omandanud autokool), kelle käe all siis vastav koolitus läbi teha.

Soovitusi säästvamaks sõiduks:
− mõtle läbi, kuidas sihtkohta sõita. Vali optimaalseim tee, väldi tipptunde ja ummikuid;
− liigu ettenähtud piirkiirusel, nii püsid rohelises laines ega pea pidevalt kiirendama ja pidurdama (proovisime Tallinnas sõita, nagu eeskiri ette näeb, 50 km/h, ja olime kogu aeg sujuvalt rohelises laines);
– sõida madalama mootori pöörlemissagedusega 1000–2500 p/min – kütusekulu väheneb kuni viiendiku võrra, tekib vähem müra ja heitgaase;
− vaheta käik võimalikult kiiresti üles – linnas 50 km/h sõites võib sees olla viies käik;
− kiirenda erksalt, vajutades madalatel pööretel gaasi põhja; tahhomeeter peaks näitama mitte rohkem kui 2500p/min;
− pidurda käiguga;
− kui peatud pikemalt kui 20 sekundiks, lülita mootor välja – kolme minutiga hoiad kokku 1 km sõidujagu kütust;
− keera maha katuseraamid, suusaboksid, rattahoidjad ja muu säärane, kui sa neid parasjagu ei kasuta – väheneb tuuletakistus ja veeretakistus;
− kontrolli rehvides rõhku. Lubatust 0,1 at madalam rõhk suurendab veeretakistust ja seeläbi küttekulu 1% võrra;
− lülita kliimaseade sisse vajadusel, ära lase sel kogu aeg töötada;
− varu sõitmiseks sobiv aeg, kiirustades võid teha valesid otsuseid ja oled potentsiaalne liiklusohu allikas.

Ülevaade säästlikest sõiduvõtetest on maanteeameti kodulehel: http://www.mnt.ee/atp/index.php?id=1115

Minu kogemus näitab, et ökosõitu harrastades säästan senisega võrreldes saja kilomeetri pealt viiendiku kütust; liikluseeskirju jälgides liigun linnas sujuvamalt ja kiiremini edasi, lisaks suudan paremini jälgida minu ümber toimuvat ja ennetada võimalikke ohuolukordi. Lõppkokkuvõttes olen vist üleüldiselt rahulikumaks muutunud ega ärritu enam pisiasjade peale.

Asjatundjad räägivad

Ökosõidu õpetaja Kaido Kesper:
Et oleks säästlik, reguleerime kiirust parempoolse pedaali ehk gaasiga. Kui pead pidurit kasutama, oled õige hetke maha maganud. Liikluses ei juhtu midagi äkki. Kogenud autojuhi pilk on suunatud ette, umbes 4,5 sekundi kaugusele järgmisest liiklussituatsioonist.

Pole vahet, kas sõita bensiini- või diiselmootoriga autoga, automaat- või manuaalkastiga, suure või väikese masinaga – igal juhul on võimalik sõita säästlikult!

Eestlaste autopark on suurem, uhkem ja uuem kui Soomes ja Rootsis, aga ilmselt ka Monacos. Õllekõhtude suurust ei ole mõõtnud.
Muidugi on Eestis vaja maasturit. Poeskäimiseks näiteks. Parkimisprobleemide tekitamiseks. Mööda asfaltteid sõitmiseks, sest metsa võib minna ka vana Opeliga. Suur auto, suur auk, suur pauk ja suured kulud.

Turvalisuse testides teevad väikeautod maasturitele pika puuga ära. Kõik teavad, ainult eestlased ei usu seda.

Psühhiaater, akadeemik Jüri Ennet:
On väike auto ja suur auto, hea lillekasvataja ja halb lillekasvataja. Viimane võib-olla ostab endale suure auto, et kompenseerida lillede närtsimist – mul on suur auto, kõik näevad, et olen kõva tegija.

Kõik on müügiks! Terve rida reklaame, mis inimese psüühikale on siis nagu selleks, et täna uus auto, homme uus – see asi huvitab rohkem ärimeest, aga meie peame olema sellest üle, me peame vaatama Eestimaa loodust ja mõtlema järelkasvule, kui me õnge alla ei neela, siis valime selle, mis eesti kodakondsetele kasulik oleks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 98 korda, sh täna 1)