Rahvusvaheline naistepäev – vastuoluline, samas ka meeldiv päev

Tänase Eestimaa ülepolitiseeritud oludes on 8. märts vastuolulisi tundeid tekitav päev. Võib kujutleda, et mõnele nn isamaa-armastajale ja patriootlikke tundeid ihalevale isikule (taolised võtsid hiljuti aktiivselt sõna ka linnavolikogu eetikakomisjonis) peaks see päev kuidagi korda minema: ideoloogiliselt on ju rahvusvahelise naistepäeva tähistamise algus seotud vasakpoolsusega. Veel enam, äsjalõppenud külma sõja oludes puhkes 8. märtsi tähistamine õitsele just “kurjuse kehastuse” – Nõukogude Liidu – ja selle mõjuvõimu all olevates riikides.

Ent ka külma sõja kohutavates oludes oli erandeid – võis täheldada, et üsna sageli kaotas 8. märts oma poliitilise värvingu. See päev pakkus meestele lihtsalt ühe võimaluse väljendada lugupidamist naiste – emad, abikaasad, head tuttavad, töökaaslased jne – vastu, kes nende elus märkimisväärset rolli etendasid.

Ka on 8. märtsi paljudes maades tähistatud kui püha, mis juhatab sisse kevadhooaja.

Politiseeritud ajalugu

Naiste oma õiguste eest võitluse ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Siinkohal meenuvad kohe vana-kreeka näitekirjaniku Aristophanese näidendid “Lysistrata” ja “Naised rahvakoosolekul”. Neist esimene kirjeldab, kuidas naised korraldavad meeste vastu eesmärgil saavutada sõja lõpetamine seksuaalse streigi, teises näidendis võtavad naised aga võimu, kuulutavad välja üldise võrdsuse ning meeste ja naiste ühisuse (promiskuiteet – seksuaalsuhted piirangute ja tabudeta).

Kuid nagu rahvusvaheline naistepäev ise, nii on vastuoluline ja üpriski segane ka selle tähistamise kujunemise lugu.

Alustuseks tahaks rääkida ühest heroilisest legendist, mida laialdaselt levitati just külma sõja ajal. Selle kohaselt olevat traditsioon tähistada just 8. märtsi kui rahvusvahelist naistepäeva alguse saanud XIX sajandi keskel New Yorgis.

Nimelt olevat New Yorgi tekstiilitööstuse naised 1857. aasta 8. märtsil tänavatel suurejoonelise demonstratsiooni korraldanud, protestides kehvade töötingimuste ja madala töötasu vastu. Ajaloolised uurimused kinnitavad aga, et see versioon naistepäeva traditsiooni tekke kohta ei pea paika.

Võib täheldada, et säärane versioon tekkis mõnevõrra üllatuslikult alles 1950. aastate keskel, mil külm sõda oli just puhkenud. Ja tekkis see just Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas tõenäoliselt eesmärgil vabastada naistepäev kommunistliku ideoloogia küüsist. See viimane oli oluline feministliku ideoloogia ja feministliku liikumise pooldajatele, kelle sihiks oli kaitsta külma sõja päevil naiste õigusi “õitsva” kapitalismi ja turumajanduse tingimustes.

Kindel ajalooline fakt on, et 1909. aastal kuulutas USA Sotsialistlik Partei (see lagunes juba I maailmasõja ajal) naistepäeva rahvuslikuks tähtpäevaks, mida aastani 1913 tähistati veebruari viimasel pühapäeval.
1910. aasta augustis tuli aga saksa naissotsialist Clara Zetkin (kes muide olevat olnud väga maskuliinse väljanägemise ja käitumisega õrnema soo esindaja) Kopenhaagenis toimunud naissotsialistide konverentsil välja ideega kuulutada välja päev, mis oleks pühendatud naiste õiguste eest võitlemisele. Üks teine naissots Jelena Grinberg tegi kohe ettepaneku tähistada seda päeva esimest korda 1911. aasta 19. märtsil.

Eelmainitud päeval kogunesid (töölis)naised tänavatele Saksamaal, Austria-Ungaris, Taanis ja Šveitsis. 1912. a tähistati sama päeva 12. mail, 1913. aastal aga tulid paljude Euroopa riikide naised tänavaile protestima 2.-l (Prantsusmaa, Venemaa), 9.-l (Austria-Ungari, Šveits, Holland) ja 12. (Saksamaa) märtsil.

1914. aastal tähistati paljudes Euroopa riikides rahvusvahelist naiste päeva üheaegselt – 8. märtsil. I maailmasõja ajal oli inimestel aega vähe ja seda päeva ei tähistatud.

1917. aasta 23. veebruaril (ukj 8. märtsil) tulid aga loosungitega “Leiba! Rahu!” Venemaa pealinna Petrogradi tänavatele Putilovi tehaste töölisnaised. Selle sündmusega algas vapustuste jada, mis algul viis Veebruarirevolutsioonini ja mis lõppes enamlaste diktatuuri kehtestamisega.

Pärast oktoobripööret veenis feminist Aleksandra Kollontai Leninit, et naistepäeva tuleks 8. märtsil tähistada riikliku tähtpäevana. Ettepanek võeti vastu, ent kuni 1965. aastani oli see siiski tööpäev.
1965. aasta 8. mail võttis NL-i ülemnõukogu presiidium vastu otsuse kuulutada rahvusvaheline naistepäev puhkepäevaks ja seda eesmärgil, et mälestada neid naisi, kes Suure Isamaasõja päevil (1941–1945) kaitsesid koos meestega oma kodumaad natsistliku röövvallutaja eest. Samas sooviti selle päevaga tähistada naissoo panust rahvaste vahelise sõpruse ja rahu tugevdamisel kogu maailmas.

Naistepäev kaasaja kultuuri kontekstis

Tänasel päeval on rahvusvaheline naistepäev kuulutatud puhkepäevaks Albaanias, Armeenias, Aserbaidžaanis, Bosnias ja Hertsegoviinas, Bulgaarias, Gruusias, Hiinas, Itaalias, Kamerunis, Kasahstanis, Kuubal, Kõrgõzstanis, Makedoonias, Moldovas, Mongoolias, Montenegros, Serbias, Tadžikistanis, Türkmenistanis, Ukrainas, Usbekistanis, Valgevenes, Venemaal ja Vietnamis. Paljudes riikides tähistatakse seda tähtpäevana võrdväärselt emadepäevaga.

Eestis oli naistepäev viimati riigipüha 1990. aastal. 2001. a 23. oktoobril lükkas riigikogu napi häälteenamusega tagasi opositsiooniparteide ettepaneku kuulutada 8. märts riiklikuks tähtpäevaks.

Kui 1990. aastate alguses suhtuti naistepäeva pila ja paroodiaga (olime ju äsja orjuse ahelad purustanud!), siis juba kümnendi lõpul muutus päev uuesti aktuaalseks. Taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja ühiselt midagi pidulikumat ette võtta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 795 korda, sh täna 1)