Sääre sadam ja Sõrve “Varesepulma loul”

Endine ajakirjanik ja praegu pensionipõlve veetev ajaloouurija HEINO KERMIK jätkab oma kodukandi Sõrve ajaloole pühendatud lugu, mille esimene osa ilmus 1. märtsi Oma Saares.

Kuressaare linn püüdis endiselt ja visalt keelata laevandust ning kaubandust Saaremaa ülejäänud sadamates. Juba Taani ajal oli Kuressaare määratud ainsaks kaubandusliku meresõidu tarvis lubatud sadamaks.

Selle õiguse olid endale taganud linna agarad kaupmehed. Ja kui Saaremaa 1578. aastal sai loa oma mõisamajapidamise saadusi nn kõrvalsadamatest välja vedada, siis protestisid jälle Kuressaare ärimehed ning 1623. aastal keelas rüütelkonna maapäev kõrvalsadamate kasutamise täielikult. Paraku oli seda raske kontrollida ja takistada, nii et tasapisi viisid ka talupojad endiselt üle mere oma teraviljaülejääke ja tulid tagasi soolalaadungiga.

Ka Rootsi ajal (1691. a) kaebas Kuressaare linn kohalikule (aadli)võimule, et talupoegadel olevat Saaremaal kasutusel üle 20 sellise kõrvalsadama. Seekord oli Sõrve sadamatest nimeliselt mainitud. Sõrve rannatalupojad vedasid oma paatide või ka suuremate uiskudega teravilja müügiks Riiga, Tallinna, Pärnusse ja Gotlandile, kus hinnad olid palju soodsamad kui Kuressaare kokkuostjate juures.

Karm kontroll

Ent olukord jäi tülikaks ja rannavalvet tugevdati. Johan Hermann, karm revident ja õiglane kuningriigi kodanik, oli Saaremaa talurahva kaubanduse raskustest teatanud oma 1651. aasta septembrikuu kirjas De la Gardiele. Tema sõnul nõudnud kohalik tollimäärus kõigi Saaremaa kaupade väljaveolaevade või paatide väljasõidu registreerimist otse Kuressaare lossis. Kui saare kaugemate randade paadid oleks oma kala või viljakottidega pidanud iga kord enne reisi Kuressaares ära käima, oleks vist kaupki juba riknenud.

Paraku võisid tollist ja rannavalvest mööda hiilivad paadid ka vahele jääda. Nii näiteks võtsid Sõrve rannavalvurid 11. septembril 1650 kinni mitu Torgu talupoega 13 tündri soolaga, mille nood olid just Riiast toonud. Hermanni vahendusel vabastati mehed arestist ja samas ta palus kõrgemalt poolt sõrulastele võimalust tollida talupoja tagasihoidlik kaubakogus kohapealse rannavalvuri või mõisavalitseja juures.

Vene ajal muutusteta

Ega Sõrve mõisatalupoja või napi põllumaaga rannakaluri olukorras Vene ajalgi midagi muutunud. Teoorjusele pani iga mõisnik päevi otsa ja andamite mõõdud suurenesid, sest baltisaksa aadel leidis mõisaomanikena Vene keisrikojas rohkem toetust kui seni Taani või Rootsi kuningakojas.

Aga sõrulane oskas ise oma Säärel nagu mujalgi Saaremaa randades ehitatud uisu või päris pisise paadiga endiselt Kuramaa rannas või Gotlandi saarel ära käia, kui oli midagi viia või tarvis tuua.

Olgu küll, et pärisorine talupoeg vajas välismaasõiduks eriluba ja nn plakatpassi ning ranna tongrivalve (randrüütlite) silm läks aina terasemaks. Mingil määral on isegi üllatav, et sel karmil ajal, 1836. aastal anti talupoegadele luba laevaehituseks. Küllap lootsid ka lubajad – ikka mõisnikud – uutest laevadest omakasu. Nemadki vajasid veoteenust. Sõrve paremal kartuliaastal läksid siit täislastis tuhlilaivad ikka Rootsi, Soome või Saksamaale.

Sõrve naise mälestused

Sääre täisväärtusliku sadamaelu viimaseks vaatuseks jäid aastad enne Esimest maailmasõda, mille ajal Sõrve sai juba oma konkurentsitu Mõntu sadama. Tänu ühele anderohkele ja paljukannatanud sõrve naisele on mul siinkohal võimalus pakkuda pilti Sääre sadama lõpupäevilt.

Tundsin Ann Ülgekütti (sünd Munk) enne viimast Sõrve sõda meie ühises kodukülas. 1958/59. aastal, mil ma Saaremaa ajalehes alustasin, saatis ta toimetusse minu nimele oma mälestusi, koduloolisi ja rahvaluulelisi materjale. Sellal elas ta raske voodihaigena Tallinnas tütre juures.
Kui ma siis kord Anne vaatamas käisin, olin vapustatud ligi 80-aastase naise vaprusest. Imetlesin tema mälu ja teadmisi, kujutlesin tema kannatusi sõjapäevil, keset lahinguid ja Saksamaale viiduna.

Ann kirjutas, kuidas ta lapsepõlves, kunagi 19. sajandi lõpuaastail, oli Sääre sadamas käinud. Olin väike tüdrukutirts ema vankris. Isa oli Riiast laevaga saatnud head-paremat, toidukraami, leiva- ning loomajahu. Kartuleid sai omalt maatükilt. Kaunispe mõis oli andnud isale, koolmeistrile, tüki karet (harimata maakamarat), ise sai see põlluks tehtud.

Ann on üles kirjutanud: Ja kui Säärele sai mindud, aeti hobu ikka kõrtsi juure. Mäletan, et kõrtsi pidand paar olid Rein ning Marie, kenad paksud juba mõlemad. Ja siis läksime isa saadetud kraami otsima.

Kõrts oli sellal kõva sõna. Neid asutusi loendas Ann Sääre–Kuressaare maanteede ääres kokku 32, Viieristi tee ääres 15 ja Kaugatoma pangateel 17. Kummagi tee pikkus ligi 50 versta. Ja Sääre sadama kaubandus oli heal järjel ning sadamakõrtsi äri õitses üle kõige.

Ajaleht Saarlane avaldas 1894. aasta 51. numbris sõnumi Jämaja kihelkonnast, milles kurdeti, et vooruslik elu olevat õrnema soo juures mudasse muljutud. Et käiakse järjest “kõrtsis ja randvahtide kordonis”. Et “S. (st Sääre) kordon on kõige kuulsam ja ümbruskonna tüdrukud kõik oma au kaotanud.”

Sõrve varesepulma loul
(Katkend)
Kui on nabrad põllu pääl,
varespoisid kosjateel
üle mere Kuramaal´
omal pruuti toomas.
Jaagu pruut, see Tiina
sai Kuramaalt ka toodud,
Sääre ninal pulmas
sai pailu märga joodud.
Pudel õlut, punssi said,
kordamööda krokki jõid.
Teed ja kohvet keedeti
Sääre kõrtsu köökis.

Küsisin tookord Annelt, et kes selle laulu teha võis. Tema arvas, et küllap ikka seesama Sõrves tuntud “Loulutoru” – Iide külast Juhan Truu, endine Nikolai-aegne soldat. Juhan sõitis koos tema isaga suviti laevadel ja tundis Sääre elu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 68 korda, sh täna 1)