Piisake peekrisse

Piisake peekrisse

 

Nüüd on juba mõned nädalad suurüritusest “Eesti Vabariik 90” möödas. Mõtted sellest ja juubilarist enesest on jõudnud settida. Sünnipäeva tähistamine oli igati juubeli vääriline. Paraad läks korda – “kogu kaitseväetehnika jõudis Pärnusse” (raadiouudistest kõrva jäänud fraas), poistel tuli uus rivisamm toredasti välja ja ilm oli ilus. Presidendi vastuvõtul oli kõik parem kui möödunud ja veel eelmistel aastatel. President oma kõnes toksis meist igaühe südametunnistust ja tegi selgeks, et see, millega me saaksime kelkida kümne aasta pärast, on meist igaühe teha.

Elu meie riigis läheb jõudsate sammudega edasi ja ikka paremuse poole. Nii kiidavad meile ja kogu maailmale meie riigijuhid. Et seda kiidutööd saaks ja annaks kauem teha, kuulutati pidustuste ajaks terve aasta.

Edusammudest EL-s ja NATO-s

Olgugi, et tähistame riigi 90. sünnipäeva, räägitakse saavutusi ja edusamme üles lugedes ikka ainult viimasest 15–16 aastast. Unustatakse ära see, milleselt lähtejoonelt ja millises olukorras ning elukorraldusega jõudis Eesti Wabariik 1940. aastasse. Ise tean seda aega ainult loetu ja kuuldu põhjal, kuid sellestki on jäänud mulje, et siis meie maa elas.

Just nimelt “maa”, sest siis olid külad rahvast täis, kõik põllulapid ülesharitud ja elu maal kees. Nüüd aga .., mida kaugemale Toompea tornis lehvivast trikoloorist ja all-linna klaasist pangahoonetest, seda harvemini näed sa mustaks küntud maariba või pungil udaratega lehmakarja.

Juubelit tähistades räägitakse meile ikka ja ainult viimaste aastate edusammudest. Me oleme edukalt sulandunud Euroopa Liidu ja NATO struktuuridesse; meie sõdurid kindlustavad demokraatiat kriisikolletes ja saavad sealt rinda aurahasid, mõni toob sealt kaasa ka ristiga kivi; meie endised ministrid ja riigikogulased õpetavad-juhendavad noorte riikide valitsusi küll Gruusias, küll Kosovos; meie e-riiki annab tutvustada kas või igale Stenbocki maja väliskülalisele.

Turismireisil olles sai Hispaanias istutud kohvikus. Kui daamidel tekkis vajadus minna tualetti, siis põhjustas see personalis suure segaduse. Lõpuks juhatati hädalised läbi köögi taharuumidesse, kus oligi selline asutus. Kuid kohe oli näha, et selle oli omanik tõesti sisustanud ainult oma köögitööliste tarvis. Meil aga nõutakse igas maakaupluses, kus otsustatud mõnele ostjale ka tass kohvi pakkuda, et peab olema kaks tualetti, kaks kraanikaussi voolava veega jne.

Aktsiisid ennaktempos

Meie viina-, suitsu-, bensiini-, kaugkütte, elektri- jne ning nende kaudu kõige muu hinnadki ronivad lakke. Kui Euroopa isandad meie riigile ette kirjutasid, et aktsiisimäärad tuleb ajapikku ühtlustada muus Euroopas kehtivatega, siis meie otsustasime seda teha ennaktempos.

Meie valitsus teeb rehkendusi ja seab kokku stsenaariume ning plaane, mida teha ja kuidas jõuda võimalikult kiiresti euroni. Kas see ongi nii vajalik? Meie kroon on ju euroga juba stabiilse kursiga seotud. Kas selle nimel, et oma raha prügikasti visata ja sulanduda ühtsesse kampa, on vaja niimoodi pingutada – tõsta aktsiise ja makse, rakendada oma rahva kallal šokiteraapiat, et ainult ühel aastal saavutada äkki selline pisike tõus, mis võimaldaks Eestis euro kasutusele võtta.

Nüüd ongi meie hinnatase jõudnud nii kõrgele, et turistid, kaugsõiduautojuhid ja teised väljamaale sõitjad ei võta enam kodust minnes toitu kaasa. Pigem pistetakse sealt koju tulles mingit toidupoolist kohvrisse, sest seal on see odavam kui siin. Soome turistil olla siinsest spaast koju sõites kasulik kaasa osta ainult õlut. See olla veel siit soodsam osta kui Soomest.

Tuleb meelde kuulsa Švejki ütlus: “See valitsus, kes õlle hinda tõstab, et püsi kaua.” Ei oska arvata, mis on selleks viimaseks piisaks meie õllepeekris…

Kuritegevus pole ohjes

Meie poisid hoiavad korda ja ennetavad kuritegusid Iraagis ning mujal. Ja teevad seda hästi, sest saavad oma kohapealsetelt ülemustelt kiita. Vahel käivad seda kiitust kohapeal kuulamas ka meie riigijuhid. Omas riigis registreeritakse aga üle 50 000 kuriteo aastas. Paar viimast nendest: meie oma linnas kimab nooruke sohver “täie lauluga” otse läbi pargi piirdeaia ja puude, jättes seejärel oma kaaslased hinge vaakuma.

Tartus kihutab auto teepervele, ajab alla seda peatada üritanud abipolitseiniku ning kihutab minema. Muidugi algatati uurimine tahtliku tapmiskatse paragrahvi alusel. Kui aga selgusid juhtumi täiendavad asjaolud, siis mahendati see üle öö liiklusnõuete rikkumiseks. Olulise asjaoluna selgus, et tapja-sohvriks osutus tähtsal ametikohal töötav politseiametnik.

Kas on kusagil rahvusvahelisel foorumil keegi meie riigijuhtidest tõeselt ja ausalt rääkinud sellest, kuidas on meie riigis lood kuritegudega, nende ennetamise või avastamisega, sundsurmadega jne? Nende asjadega ei ole meil ju kiidelda midagi.

Nõukogude ajal koolis käies sai õpitud ka riigipööramise teooriat. Riigi pöörajate esimene mure oli alati saada enda kätte strateegilised asutused – vaksalid, postkontorid, pangad elektrijaamad jne, st transport, side, energia, rahandus.

Praegu on kõik meie pangad “allutatud” väliskapitalile. Kui internetipanga teenuste eest tuleb meil eraldi tasuda, siis pankade emamaal on see tasuta. Samas lipsab vahel ajalehtedest paari reaga läbi, et see või teine pank teenis Eestis nii mitu miljardit krooni kasumit. Gaasi, bensiini, diiselkütte saame kõik välismaalt, arutame osalust uues tuumajaamas Leedus – endal on meil ainult põlevkivi ja hakkepuit.

Olgu nende asjadega, kuidas on, kuid… riik ja valitsus peaks olema loodud selleks, et hoolitseda oma rahva eest. Juba pikemat aega keerutatakse tolmu ühistranspordi korraldamise ümber. Ei saa enam muidu läbi, kui peab tõstma piletihindu, liine tuleb ära jätta ja graafikuid hõrendada. Kogu bussiliiklus on erafirmade korraldada ja keegi ei saa sundida kasumiteenimise eesmärgil loodud ettevõtet töötama kahjumiga. Kui kolkaküla kaks pensionäri ei suuda bussifirmale kasumit kindlustada, siis sealt külast buss enam ka läbi ei sõida.

Riik ja valitsus peaksid tegema kõik, et rahval oleks hea elada. Meil on aga kõik pööratud kasumi teenimisele. Kasumi nahka on läinud väikesed maakoolid, külapoed, lavkaringid, varsti ka bussiringid jne.

Puust pesumasin

Ka Saaremaa muuseum tähistas kodumaa juubelit. 22. veebruaril avati lossi keldrisaalis näitus “Eestiaegsed asjad”. Tore asi kokku pandud. Eks paljude kodus on veel alles selleaegseid pudeleid, kanne, suhkrutoose, vanaisa tööriistu jne. Küll aga hakkas seal silma üks asjandus, mida nägin esimest korda – puust pesumasin. Mõni pensionärist puutöömees võiks lossis seda uurida ja hakata vaikselt neid valmistama.

Kui äkki Eesti Energia leiab, et (näiteks) Sõrves ei ole enam kasumlik elektriliine töös hoida, siis oleks hea soomlastest suvilaomanikele sihukesi masinaid pakkuda.

Rääkimata on jäänud veel viimase aja eksperimentidest, kõigi jaoks hästi “kasulikust” töölepinguseadusest jne, kuid vaatamate kõigele sellele…
liigub elu meie riigis jõudsate sammudega edasi ja ikka paremuse poole. Nii kiidavad meile ja kogu maailmale meie riigijuhid. Aga kui seda kiidutööd veel pikalt teha, võib just see saada selleks viimseks piisaks peekris.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)