Ajakirjanik arvab: Puhas emakeel, mis see veel on?

Puhtus tähendab reeglina korrastatud ruumi. Vahet pole, mida me mõistame ruumi all, kas semiootilist, füüsilist või vaimset. Kuidas on kord saavutatud, see sõltub valdkondadest.

Keele puhul saab rääkida semiootilisest süsteemist. Mis on tähed ja sõnad ja laused kui mitte märgisüsteem. Igasse süsteemi lahustub aja jooksul midagi võõrast. Hiina ja selle usund on hea näide. Kõik, mis on sattunud Hiina kultuuri- ja poliitilisse ruumi, on sulandunud ühtseks Hiinaks. Pole olemas eraldi usundeid, on xiao. Õpetus, mis hõlmab esivanemate kultust, taod ja hilisemal ajal budismi.

Mis on sel kõigel seost eesti keelega, meie emakeelega? Keel ei ole jäik süsteem, isegi mitte kirjakeel. Kõik muutub. Reeglid, kirjutamisviisid, stiilid, sõnade tähendused. Võõra keele omapärad võivad sulanduda meie emakeelde kas orgaanilisel ja lihtsal moel või võetakse need üle toore laenuna.

Sissesulamisega on aga alati üks probleem. Seda võib kutsuda olelusvõitluseks, kus nõrgem jääb alla tugevamale. Iga riigi emakeel on või vähemalt peaks olema see tugevam pool. Paraku on meil olukord natuke teine. Ilmselt tuleneb see eestlaste kaduvväiksest arvust ja ka sellest, et emakeel on endiselt vaeslapse osas, rääkimata üldisest välismaakeelte sissetungist seoses ühtseks Euroopaks muutumisega.

Et aga väärtustada seda, mida saab nimetada Eesti identiteediks ehk emakeeleks, tuleks seda hoida. Nii ei ole eesti keel ja kirjasõna vaid kultuuriline küsimus. Sageli aga kipuvad just keel ja kirjasõna, mis peaksid olema oma iseloomu poolest universaalsetest keeltest nagu näiteks tants, muusika ja kunst üle, jääma kuskile kultuuri tagasahtlisse. Aga selleks, et säiliks see vähenegi õhukesest kultuurkihist, mis meie riigil on, tuleks väärtustada seda, mis on meie identiteedi alus. Puhas ja korras emakeel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 94 korda, sh täna 1)