Emakeelepäeval emakeelest emakeeles

Emakeelepäeval emakeelest emakeeles

 

“Et põhimõtteliselt on eesti keel like fine keel ja totally fun, et seda 14. märtsil nagu au sisse tõstetakse or something, aga nagu what the fuck, et kas see like totally ära leierdatud teema ei ole juba?” Nii võiks emakeelepäeva kohta rääkida paljud meist, aga usun – emakeelepäeval tuleks emakeelest rääkida eesti keeles, sest nii on vaja.

14. märts on emakeelepäev. Päev, mil tunnustatakse ja väärtustatakse eesti keelt. Meil on, mida tähistada ja millest rääkida, ent kui kauaks?

Üleilmastumise käigus on eesti keelest saanud veider segakeel, milles on palju võõrsõnu, slängi, mugandusi ning tsitaatsõnu. Teiste keelte surve nii meedias kui ka ühiskonnas on üldiselt väga tugev ning tahes-tahtmata mõjutab see ka meie emakeelt. Enim mõju on hakanud avaldama inglise keel, mille tõttu on kõige igapäevasemadki laused ning väljendid täis võõrkeelseid sõnu ja fraase, mis on paljudele eestlastele omasemad ja loomulikumad kui nende eestikeelsed vasted.

Mis selles siis halba on, võiks küsida. Maailm muutub ja seguneb, läheme vooluga kaasa, saagem ükskord juba eurooplasteks, veel parem ameeriklasteks! Mida need paar sõna ikka halba teevad?

Teevad ikka küll. Paar sõna muutub paarisajaks ning varsti ka paarituhandeks sõnaks ja peagi võib kätte jõuda olukord, kus välismaalased, kuuldes eesti keelt, küsivad: “Miks te nii imeliku aktsendiga räägite?” Või hoopiski: “Missugune inglise keele murre see nüüd on?”.

Inglise keele tohutut mõju on tunda kõikjal meedias. Artiklid sisaldavad tihti kursiivis tsitaatsõnu, mitmed reklaamid, meediakanalite ning saadete nimedki on juba inglise keeles, telesaadete juhtide ning stuudiokülastajate kõnepruugist rääkimata. On arusaadav, kui tegu on tõesti terminitega, mille eestikeelsed vasted on üldsusele tundmatud, keerulised või hoopiski olematud, ent sageli on olukord just vastupidine.

Enamikul just meelelahutusmaailmas levinud tsitaatsõnadel nagu näiteks business – äri, fine – olgu, fun – lõbus, totally – täielikult, anyways – igatahes, on täiesti tavalised, lihtsad eestikeelsed vasted olemas. Üks minu jaoks kõige häirivamaid näiteid on viimasel ajal just televisioonis (ka kirjutavas meedias, kuid vähem) väga laialt levima hakanud ingliskeelne sõna attitude.

Kuuleme ja loeme, kuidas kellelgi on attitude problem või väga crazy attitude. Loomulikult oleme ka pühapäevaõhtuti kursis, et Mihkel Raua arvates on noorel staarihakatisel väga halb attitude, mille peale Heidy Purga vastab: “No come on, fine, tal oli fake attitude, aga minu jaoks ta oli äärmiselt fun.” Attitude’i otsene tõlge eesti keelde on seisukoht või hoiak. Mille poolest on siis ingliskeelne sõna loomulikum ja vajalikum?

Säärane olukord ei valitse aga ainult meelelahutus- ja popkultuuri maailmas, seda kohtab ka mujal meedias. Üks hämmastavamaid ja totramaid näiteid oli ühes eesti päevalehtedest, kus ilmus artikkel lapseröövist. Sõnu inimrööv, laps, röövel või rööv lugu aga ei sisaldanud.

Selle asemel võis lugeda segadusse sattunud kidnäpparist. Kidnapper on ingliskeelne sõna, mis tähendab eesti keeles inimröövijat. Millegi pärast pidas e e s t i ajakirjanik e e s t i ajalehes loomulikumaks kasutada võõrkeelset sõna, kuigi eestikeelne sõna on täiesti olemas ning laialt levinud.

Inglise keele tohutut mõju tunneme kõikjal oma ümber. Kuulen seda nii oma tuttavatelt, sõpradelt kui ka õpetajatelt. Meedia ja ühiskonna surve on nii tugev, et tahes-tahtmata ning enamasti mõtlematult ja automaatselt kasutan inglise keelt oma kõnekeeles isegi, kuigi teoorias olen selle vastu.

Kõige sagedamini kasutavad inglise keelt just noored, seetõttu viisin 50 õpilase seas vanuses 15–19 aastat läbi väikese uuringu, kust selgus, et kaks kolmandikku kasutab võõrkeelseid väljendeid oma kõnekeeles kogu aeg, ülejäänud tihti või mõnikord. Enamlevinud põhjusteks märkisid vastanud, et selline sõnakasutus tuleb automaatselt ja mõtlemata ning sageli ei meenu neile sobivad eestikeelsed väljendid või sõnad.

Ilmnes aga huvitav ning natuke hirmutavgi fakt, et küsitletute enimkasutatavad sõnad on näiteks sorry, whatever, thanks, oops jne, mille eestikeelsed vasted on äärmiselt lihtsad ja laialt levinud. Seega ei meenu paljudele enam kõige tavalisemadki eestikeelsed sõnad ning sorry, oops ja thanks on neile rohkem omasemad kui “vabandust”, “oih” ja “aitäh”. Ma ei imestaks sugugi, kui paari aasta pärast mõni algklasside õpilane silbitamist õppides sõna oops täiesti tavaliste ühesilbiliste sõnade alla liigitab.

Kuigi enamik vastanutest pidas võõrkeele igapäevast kasutust kõnekeeles eesti keelt pärssivaks, laastavaks ning lausa hävitavaks, märkisid nad siiski, et neid ennast selline sõnakasutus teiste ja enda juures ei häiri. Seetõttu ongi käes paradoksaalne olukord, kus saame küll aru, et inglise keele mõju meie emakeelele aina suureneb, ning taunime seda, ent samas ise aina süvendame seda mõju.

Ma ei taha väita, et oleksin tulihingeline inglise keele vihkaja või et ma teiste keelte õppimist ja rääkimist kuidagimoodi halvustaksin. Samuti ei taha ma öelda, et peaksime “klapid peas, vaid oma asja ajama”. On loomulik, et lisame oma kõnesse tsitaatsõnu, mugandusi ja võõrsõnu, ent kui sellega liiale minna, ületame rikastamise piiri ning satume hoopiski risustamise poolele. Ma ei ole inglise keele vastu, aga ma olen eesti keele poolt ning seda juba seepärast, et mis oleks Eesti ilma oma keeleta, ilma p u h t a eesti keeleta? Ja teiseks, on lihtsalt tobe kuulata, kuidas iga sõna algusesse lisatakse kohustuslik like või lause lõppu or something.

Emakeel on ilus ja kallis asi ning usun, et enamik meist on ka selle üle uhked ja õnnelikud, et on, mida 14. märtsil tähistada. Seetõttu võiksime sellele ka oma igapäevaelus rohkem tähelepanu pöörata, et 14. märts jääks meie emakeelepäevaks, mitte ei muutuks inglise keele eesti murde päevaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 92 korda, sh täna 1)