Ärge patustage inimkonna vastu! Vatikan jagas sotsiaalseid soovitusi

Nädal tagasi andis Apostelliku (Paavstliku) patukahetsusameti (lad k Paenitentiaria Apostolica, s.o üks Rooma kuuria kolmest tribunalist) kohtunik, piiskop Gianfranco Girotti pikema intervjuu Vatikani ametlikule väljaandele L’Osservatore Romano. Intervjuus rääkis katoliku kiriku kõrge ametnik muude teemade hulgas ka pahedest ja õnnetustest, mis ei tee kahju mitte ainult isiksusele, vaid mis kahjustavad kogu inimkonda.

Maailma ajakirjanduses tekitas see sõnavõtt üsna suurt kõmu. Nimelt haistsid retoorikat jälgivad väljaanded Püha Tooli vihjetes sensatsiooni ja kiirustasid oma lugejatele teatama, et Vatikani dogmaatikas on toimunud oluline muudatus ja et Rooma katoliku kirik on sõnastanud “surmapattude uue nimekirja”. Pärast mõningast järelemõtlemist aga ilmnes, et säärased väited on ilmselge liialdus.

Tegelikult rääkis piiskop Girotti “sotsiaalsetest” pattudest. Nende ümbernimetamine surmapattudeks jäägu itaalia ajalehe La Reppublica südametunnistusele, kes piiskop Girotti intervjuud esimesena pikemalt analüüsis. Itaalia ajalehe sensatsioonihõngulise uudise aga edastasid isegi sellised väga autoriteetsed ja usaldusväärsed infokanalid nagu BBC ja CNN.

Valed tõlgendused

Samas väidavad spetsialistid, et ajakirjandus oli piiskop Girotti sõnu lihtsalt valesti tõlgendanud. Tõsi, kõnealuses usutluses rääkis piiskop taunivalt insenergeneetikast, mille käigus teadlased, manipuleerides geenidega, “rikuvad inimloomuse fundamentaalseid õigusi”.

Lisaks rääkis kõrge vaimulik narkootikumidest, mis nõrgendavad mõistust ja tumestavad intellekti. Veel peatus ta pikemalt keskkonnareostamise teemadel, abordil ja pedofiilial. Intervjuu lõpus jõudis ta järeldusele, et kaasaja maailmas on üha enam maad võtmas ohjeldamatu ja eesmärgitu rikkusejanu (rikkuse kogumine rikkuse enda pärast), mille tagajärjeks on kasvav varanduslik ebavõrdsus ja – mis veel hullem – üha enam süvenev sotsiaalne ebaõiglus. Kõik see on aga tekitanud inimkonna vaimse laostumise.

Piiskop Gianfranco Girotti lausus: “Kui veel eile olid patud vähemal või suuremal määral nähtusteks, mis omavad määravat tähtsust vaid üksikisiku jaoks, siis täna aset leidnud globaliseerimisprotsesside tõttu on meie kõigi patud omandanud uue mõõtme – nende mõju ja tähtsus ulatuvad kogu ühiskonnale.”

Mure pihi pärast

Girotti intervjuu oli seotud ühe olulise sündmusega. Nimelt toimus märtsikuu alguses Vatikanis nädal aega kestnud vaimulike seminar, mis oli pühendatud vajadusele taastada pihi institutsiooni kunagine tähtsus. Kuid Rooma kiriku Apostlik patukahetsusamet, mille üheks kohtunikuks kõnealune Girotti on, tegelebki pihi ja patulunastuse probleemidega.

Kümme aastat tagasi katoliiklaste seas läbiviidud uuring näitas, et umbes 60% koguduste liikmetest on pihilkäimise hüljanud. Võib oletada, et aastal 2008 pole olukord paranenud. Pigem vastupidi, see on halvenenud.

Oma läkituses seminaril osalenud vaimulikele märkis paavst Benedictus XVI, et inimesed on kaotamas õiget ettekujutust patust: “Kui inimesed ei käi enam pihil, aeglustavad nad oma elu vaimset rütmi.” Just seepärast ongi Vatikanis viimasel ajal hakatud üha enam rääkima vajadusest pöörata vaimulike ja koguduste liikmete senisest suuremat tähelepanu patuga seotud problemaatikale.

Esimest korda formuleeris nimekirja seitsmest surmapatust – alpus (superbia), omandihimu (avaritia), kiim (luxuria), kadedus (invidia), õgardlus (gula), vihapidamine (ira), tusk (acedia) – VI sajandi lõpus Kirikuriigi aluse rajanud paavst Gregorius I Suur (valitses 590–604). Hilisemad teoloogid on aga tema tõlgendusi surmapattudest märkimisväärselt muutnud.

Siinjuures võiks näiteks tuua keskaja ühe tuntuma mõtleja Aquino Thomase, kes sõnastas ümber surmapatu “tusk” tähenduse ja mõtte. Kuid juba paavst Gregorius I tõlgenduses olid surmapatud tihedalt seotud pihi sakramendiga – pattude andeksandmine saab toimuda vaid pihil, mille käigus pattulangenud inimene oma tegu siiralt kahetseb. Kõigest sellest räägiti ka märtsi alguses Vatikanis toimunud vaimulike seminaril, mille korraldajaks oli Apostlik patukahetsusamet.

Olulist muutust pole

Samas aga väidavad asjatundjad, et mingit olulist muutus, nagu seda sensatsioonijanuline ajakirjandus väitis, Püha Tooli dogmaatikas pole toimunud. Kõik piiskop Gianfranco Girotti eelpool loetletud pahateod mahuvad täielikult seitsme surmapatu kanoonilise tõlgenduse alla.
Võtame näiteks patu “tusk”. Seda tõlgendatakse kui usu kaotamist, mis ilmneb ükskõiksuses ja nn käega löömise meeleolus. Selle patu käsitluse alla mahuvad näiteks väga hästi piiskop Girotti kirjeldatud insenergeneetika vallas toimuvad teaduslikud eksperimendid, kuid ka keskkonna ohjeldamatu reostamine. Kuid rikkuse eesmärgitu kogumine mahub väga hästi patu “omandihimu” tõlgenduse alla.

Seepärast olekski ebaõige väita, et Vatikan on sõnastanud uued surmapatud. Rooma kirik on seisukohal – juba olemaolevatest pattudest piisab, et miljonid inimesed hukatusse viia.

Girotti toodud nimistu mõte seisneb milleski muus – pöörata usklike tähelepanu sellele, et ühe inimese patustamisest võib väga kergesti saada terve inimrühma patustamine, selle tõttu võib hukatuslikule teele sattuda kogu korporatsioon, teaduslik instituut või isegi terve riik.

Järelikult peab individuaalne vastutus endaga kaasa tooma uue arusaama ühiskonna vastutusest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 49 korda, sh täna 1)