Milvi Viss: kõik, mida ma olen oma elus teinud, ongi mu hobi

Milvi Viss: kõik, mida ma olen oma elus teinud, ongi mu hobi

 

Vigala on pisike paik Raplamaa lääneäärel, kust lisaks Gerd Kanterile on pärit üle Eesti tuntud spordientusiast Milvi Viss.

Pikka aega Orissaare gümnaasiumis kehalise kasvatuse õpetaja olnud Milvi on lõpuks võtnud aega ka enda jaoks ja töökohustustest seovad teda veel vaid terviseõpetuse tunnid Orissaares ning Muhu kooli kergejõustikutrenn. Aga ta naudib neid.

Teab väga hästi,
mis on nälg

Milvi ema Viisi oli Vigala algkoolis õpetaja ja pidas samas mõne aasta juhatajaametit. Kuna kodu- ja koolimaja oli üks, sai Milvi juba päris pisikesena ema pilgu alla üleukse tundi kaasa, olgugi et piiga ise oleks pigem naabripoisiga mööda puid turninud. Seetõttu jäid ammu enne päriskooli vajalikud asjad pähe ja pisut õpilaiskustki naha vahele.

Kaupmehest isa, maadlejakasvu heasüdamlik tuletõrjespordi aktivist, muide Arvo Valtoni onu, põgenes 1944. aastal küüditamishirmus läbi Soome Rootsi ja sealt edasi Kanadasse. Üdini eestimeelne ema jäi omal soovil koos kolme lapsega maha. “Isa tahtis mind, kõige pisemat, kaasa võtta, et emal oleks veidigi lihtsam. Tuli veel öösel mulle järele, aga vanaema ei lubanud. Isa lootis muidugi tagasi tulla.”

Raske oli. Kleenuke ja kergejalgne, kuid haiglane ema pidi töö kõrvalt hoolitsema lehma, rohu peal kasvanud pekivaba sea, kartulimaa ning kolme suure ja süüanõudva lapse eest. “Minu vanaema ja Anne Reemanni vanaisa olid õde-venda. Ja mu ema käis siis talupidajast onu juures abis ning sai sealt toidulisa.” Pealegi jäi Viisi oma õpetajakohast läände põgenenud abikaasa pärast ajutiselt ilma.

Kui aga üks kolleeg pikale Siberi-teele saadeti, sai ta siiski endisele tööle naasta. “Ma imestan, et meid ei küüditatud. Vististi sellepärast, et mu emal ei olnud vaenlasi, ta sai kõigiga hästi läbi. Ja mis nende näljarottide peale ikka kaevata. Eks kõigil oli kehv. Viinervorsti nägin esimest korda Pärnus. Ma ei mäleta, kust nii palju raha sain, aga sõin terve kilo ära. Jube maitsev oli. Kuidas võib üldse nii head asja olemas olla!?” lagistab Milvi naerda.

Isa jäigi välismaale, abiellus Kanadas uuesti ja Milvi jõudis tal viis korda külaski käia.

Koolis pailaps ei olnud

Tunnis kuulas küll, õppis hästi, aga mõtteis oli alailma oma raudteejaama pundiga ringironimine. “Matemaatikaõpetaja oli noor ja tark naine, kuid klassis korda ei pidanud. Nooled lendasid… Siiamaani näen unes, et kukun mateeksamil läbi,” räägib Milvi. Toonasest 27 õpilasest tegi eksami positiivsele hindele seitse, Milvi nende seas.

Suurde sporti jõudis Milvi keskkooli ajal. “Ega meil Märjamaal mingit erilist trenni olnud, lihtsalt olid inimesed, kes viitsisid teha ja torkida ja võistlustele viia. Nii minust mitmevõistleja saigi.” Milvil on kodus lisaks viiele Eesti ja kaheksateistkümnele maanoorte meistri tiitlile 22 hõbemedalit ja mitmed pronksid, teenitud lemmikaladel: 100 ja 200 meetri jooksus, tõkkesprindis, kõrgus- ja kaugushüppes, viievõistluses ja teatejooksus.

Tol ajal ootasid sportlasi oma ridadesse kõik kõrgkoolid. Milvi viis oma dokumendid Tartusse kehakultuuri teaduskonda.

Saaremaale, ja igatahes!

Pärast ülikooli suunati Milvi Viljandisse treeneriks. Seal abiellus, sündis tütar Vika. Et aga elamistingimused kasinamast napid olid, kolis pere kolme aasta pärast hoopis Saaremaale, kus Milvi õde ja õemees (Helgi ja Ilmar Kivi) juba ees ootasid.

1962. aastal ehitatud Orissaare võimla edaspidises riistaruumis oli tollal sisse seatud kahetoaline köögiga korter ning sellest ajast algas aastatepikkune kehalise kasvatuse õpetaja töö. Kuigi ema ütles alati, et ärgu tütar õpetajaks küll hakaku. Igaõhtune kolmekümne lapse parandamist vajav vihikuhunnik oli see, mida ema oma elukutse juures kõige vähem hindas. Aga Milvi ei kujuta ettegi, et oleks mõne teise ameti valinud. “Kehalise õpetajal on lihtne – paneb pärast tunde oma suu kinni ja ei mõtle rohkem tööle.”

Saareellu sissesulamine läks valutult, algul külarahvas küll manitses meest mokaotsast, et kuidas sa, Vello, lased oma naisel niimoodi ilma mööda ringi käia. Milvi oli siis veel aktiivne koondisesportlane, osales tihtipeale võistlustel ja kantseldas trennilapsi. Aga selle peale vastanud abikaasa toredasti, et kui õpetaja ei käi, ei saa ka lapsed käia.

Kehalise tunde andis Milvi tüdrukutele, sinna juurde veel treeneritöö ja hiljem ka terviseõpetus. Viimatimainitus räägib Milvi asjadest just nii, nagu need on, ega häbene midagi. “Mul ju endal kõik etapid läbitud, ma olen ka noor olnud,” sõnab ta. Vahel lükkavadki lapsevanemad järeltulijate seksuaalharimise õpetaja kraesse, et “küll Milvi seletab”.

“Lapsed mind ei karda. Eriti suur rõõm on, kui öeldakse, et sa oled kõige inimlikum õpetaja.” Milvi on siiski piisavalt resoluutne ega lase endale pähe istuda. Samas ka erakordselt arusaaja. Ning milleski peabki õpetaja lastest üle olema, olgu see pikem hüppetulemus või suuremad teadmised. Treenimise sunnivabadus, mängulisus ja vaheldusrikkus tulevad kasuks. “Eks ma õiendan ka, aga peamiselt nendega, kellele on võimed antud, aga sporti teha ei viitsi. Ning lõpuõhtul toovad kõige rohkem lilli just need kooliaegsed pätsud.”

Klassijuhatajana on Milvi saatnud teele neli lendu.

Alatasa lennus

Tervenemine kümmekonna aasta eest kimbutanud kõõluserebendist, mis jala kaks korda kipsi aheldas, pikaks ajaks lonkama pani ning täit tervenemislootust ei lubanud, andis Milvile justkui uut energiat. Pika ja reipa sammu poolest tuntud Milvit võib nüüd tihtipeale näha hoopis pisipunase Mazdaga kihutamas. Juhiload on tal juba aastast 1967, esimeseks autoks “maanteemuhk”.

“Ma olen korra pidanud uuesti eksamitki tegema. Tulin lastega Laimjalast võistlustelt ja kiirustasin neid bussile viima.” Keelualal liigkiiruse pärast peatatud Milvi küsis sauaviibutaja käest sulaselge imestusega: “Kas tõesti sapakas sõitis nii kiiresti?”, mille tõttu, naerab Milvi, ta teooria kordamisele saadetigi.

Milvil on kolm tublit ja tegusat tütart Vika, Virge ja Viire, pluss neli sportlikku lapselast Linda, Teele, Karl Villem ning Johannes – kõik igal võimalusel agaralt vanaema koduõuemõnusid kasutamas. Kangeim neist on üle-eelmisel aastal Eesti parimaks noorsportlaseks valitud Linda, kes treenib oma ema Virge juhendamisel. Milvi arvab, et küllap Linda talle varsti kõigil aladel ära teeb. “Kiirjooksus ma vist veel juhin, aga sellist palliviskekätt mul küll pole.”

Kauane õpetaja leiab, et Orissaare spordielu on vaikseks jäänud ja kunagine TV 10 olümpiastardi esikool keskmikuks vajunud. “Vanasti kui rohi rohelisem ja võimalusi vähem, oli spordihuvi suurem ning tegijad tahtjamad. Ja uus spordihoone võiks võimaldada väikese omaette nurga vanematega kaasa tulnud lastele, et isa-ema trenni ajal lastelgi peale treppidel jooksmise tegemist leiduks.”

Ega Milvit kodust kerge tabada ole, alatihti on ta lennus – sel aastal on ta juba jõudnud pori-MM-etapile Otepääle ja Erki Nool Reval Cup´ile, ja maailmagi juba omajagu nähtud. Peale selle on Milvi osav käsitöötegija, kududes näiteks uue värvi saanud vanadest t-särkidest kauneid kaltsuvaipu, ja õmbleb vajadusel kõigile riided selga. Oma koduaias nokitseda ning biograafiaid lugeda meeldib ka. “See tuleb vanusega, siis sul on võimalus ja aega seda teha,” teab ta.

Milvi juttudest võiks vabalt memuaariraamatu kokku kirjutada. Lisaks iseenda tegusale eluloole oskab ta lõpmatuseni jutustada lõbusaid tõestisündinud lugusid nii endisaegsetelt võistlustelt kui ka oma õpilastest. Milviga on mõnus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 223 korda, sh täna 1)