Põhuõhtast Pallasmaa Lepanale miljonivaatega tallu

Põhuõhtast Pallasmaa Lepanale miljonivaatega tallu

 

Koguva Tooma talu suures toas olid 27. detsembril vana kombe kohaselt pikad pingid seinte ääres ja õled nurgas. Me olime seal üks kamp Pallasmaalt. Allakirjutanul täitus sel õhtul kauaaegne soov korra veel ehtsaid muhu jõulusid üle elada, nii nagu need olid meeles lapsepõlvest, kus mehed käisid talust tallu ja mekkisid asjatundjaina toobist märjukest, arvestades peremehe õlletegemise oskust.

Nõnda kirjutab vallalehe Muhulane selle aasta esimeses numbris Heikki Verendel, kellelt lehes teinegi lugu pealkirjaga “Nii see oli”. Loo autor teavitab lugejaid sellest, mida sõja jalust põgenenud eestlased pärast sõda Rootsis tegid. Lastele oli vaja ennekõike haridust anda.

“Stockholmis hakati varakult eesti kooli organiseerima eestlaste eneste poolt neile, kes rootsi kooli veel ei tahtnud minna. Kes maal ehk “provintsis” elasid, neile hakati kirja teel korraldama kaugõpet. Isa hakkas kohe sellest võimalusest kinni ja tellis mulle ka kursuse,” kirjutab Heikki Verendel.
Kes on Heikki Verendel? On’s ta võõrsilt kodusaarel külas või päriselt Muhumaale tagasi tulnud? Internetist ei saa telefoninumbrit teada, telefoniteatmikus nime pole.

Kindlasti teab vallalehe toimetaja oma autoreid. Elektronkiri läheb Anu Pallasele teele.

Poole tunni pärast saangi vastuse. Kirjutab Heikki Verendel: “Ma arvan, et Anu Pallas on see päris õige isik minust informatsiooni andmiseks. Olime kirjavahetuses interneti kaudu ligi poolteist aastat, enne kui Suur Armastus mind mineval kevadel Muhu randa vedas. Inimesed muidugi võpatavad, kui ütlen, et leidsin kassikulla seast päris ehtsa kullatüki, olgugi, et meie vanusevahe on 30 aastat. Anut see eemale ei peletanud ja nüüd oleme koos ja elame suurema aja Tartus. Anu on ülikoolis ajakirjandusõppejõud ja tema tütar käib Tartus koolis.

Mõnda ehk huvitaks, kuidas ma Simiste algkoolist viieaastase haridusega rootsi keele õpetajaks sain ja Rootsi koolisüsteemis ligi 25 aastat sel alal töötasin. Me sõidame nüüd pooleks nädalaks Rooma. Kui tagasi jõuame, siis võtame kontakti. Kuigi minu eesti keel ei ole esmaklassiline, arvan, et suudan end arusaadavaks teha.”

Tore! Aastakümneid Rootsis elanud muhulase armumine Tartus ja Muhus elava ning töötava endast tunduvalt noorema muhulannaga annab meie eelseisvale kohtumisele vürtsi juurde.

Enne kokkusaamist jääb aega uurida, mis internetis Heikki Verendelist kirjas. Maalehe nõuandelisa Targu Talita avaldab Heikki Verendeli kalasupi retsepti. Õpetajate Lehe kodulehekülg avaldab Heikki Verendeli loo “Pedagoogil muresid kuhjaga”. Sellele on lisatud autori kaaskiri, milles lugejat teavitatakse, et eestikeelne haridus piirdub tal 5. klassi lõpetamisega Muhus. 1944. aasta sügisel läks 13-aastane Heikki koos vanematega Rootsi. Raskustega õnnestus tal pääseda ülikooli ja lõpetada see magistrieksamiga ladina, saksa ja rootsi keeles. Hiljem õppis veel itaalia keelt ja võrdlevat keeleteadust. Pärast õpetajate ülikooli lõpetamist sai töökoha Kungsbacka linnas Göteborgi lähedal, kus õpetas 23 aastat põhikooli kõrgastmes rootsi ja saksa keelt ning lühemat aega gümnaasiumis itaalia keelt.

Pallasmaa Lepana võlub oma ürgse loodusega

“Ma tulen jalgrattaga Liiva poe juurde vastu. Siia on keeruline sõita,” pakub Heikki Verendel ennast lehemehele teejuhiks. “Küll ma teid üles leian. Muhumaa on mulle üsna tuttav,” otsustan giidita Nõmmkülast Lepana taluni jõuda. Kelleltki teed küsimata jõuangi.

Esmapilk paneb ahhetama. Elumajast rannajooneni, kus valged lained tasakesi kaldale loksuvad, on hinnanguliselt vaid paarkümmend meetrit. Milline kaunis vaade merele! “Miljonivaade!” nagu viimasel ajal loodusilu hinnatakse. Paremale poole üle lahesopi jääb Seanina kalasadam, vasakule vaadates hakkab silma mitmesaja meetri pikkune muul.
“Heikki läks juba tuppa ootama. Minge aga sisse!” soovitab õues kasvuhoonet ehitav töömees.

Enne Lepana väimehega kohtumist olen selle paiga kohta infot kogunud. Koduloolane Ülo Rehepapp on kirjutanud, et Lepanas asunud juba XIX sajandil võrgukuurid ja rannasaun. “Kui Tüü Juri talu välja ostis ja peremeheks sai, on noorelt surnud vanema venna Jaani pojad Ivan (s 1867) ja Mihail (s 1870) Pallased Lepana rannasauna asunud. 100-aastaseks elanud Mihail sai hiljem koduväina Külasema Leemeti talu peremeheks. Sellest kõigest, mis Lepanal toimunud, on lugeda Tüü Ruudi mälestustest. Nüüdseks on Lepana rannamaja Ruudi tütre Anu Pallase valduses,” kirjutab Ülo Rehepapp.

Tüü Ruudi tütart Lepana Anu sedakorda kodus pole. Tartu Ülikooli Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi ajakirjanduse teadur Anu Pallas on ülikoolilinnas tööl. Ajakirjanduse ajaloo õppejõud ja paljude raamatute (elulood, mälestused, teabekirjandus) koostaja ja toimetaja, samuti Muhulase toimetaja Anu Pallast tõmbab kodusaar selle sõna kõige soojemas tähenduses.

“Mul on tugevasti juured Muhus kinni ja oma elujõudu pean seal ikka ammutamas käima. Kõige parem oleks, kui saaksin võimaluse pühendada ennast sellele lapikesele maale, mis Lepanal on. Paraku tänases reaalsuses see veel ei toimi, aga loodan kogu aeg, et hakkab toimima. Seega – kavatsen Lepanale päriseks tulla ja sinna jääda “aegade lõpuni”. Sellel kohal on vägi, nagu vägi minu sünnikodu kohal, mis on sealt mõnesaja meetri kaugusel. Selle väega ühte sammu astudes saame ehk Lepanast tõesti kodu. Ma ei pea silmas maja, vaid kohta,” kirjutab muhulanna Tartust Oma Saarele.

Kuivastus sündinud ja Simistes koolis käinud Heikki Verendel otsustas mullu mais Rootsist tagasi sünnisaarele kolida. 63 aastat elas muhulane võõrsil. Elaks praegugi, kui poleks leidnud Muhu rannast kullatükki, veetlevat muhu tüdrikut Anu Pallast.

“Siia ma tulin eelmise aasta maikuus. Varsti saab aasta täis. Ma ei tea ilusamat kohta. Rootsis oli mul suvemaja järve ääres. Siin on aga meri, mis midagi muud. Lapsepõlv Kuivastus möödus ka mere lähedal. Kuivastu mõisa põllumaad kuulusid isale. Muhu saart ümbritseva merega olen enam-vähem tuttav,” kirjeldab ilma ja maid näinud nüüdne Pallasmaa küla mees.

Meri ühendab ja meri lahutab

Rootsis elades sai Heikki Verendel Eestimaa elust teada sugulaste kirjadest. Esmakordselt sõitis ta Eestisse 1968. aastal, külla isa õetütrele, nüüd kuulsale vandeadvokaadile Monika Mägile. Tookordsest sõidust mäletab Heikki seda, et tollikontroll ei tahtnud üle piiri lubada tavalist trükimasinat, mille küllasõitnu soovis sugulasele kinkida. Kõik lõppes siiski hästi. Masinat õnneks ei konfiskeeritud ja Heikki Verendel sai selle tollasele prokurörile kenasti üle anda.

Nüüdseks on sünnilt muhulasest saanud taas tõeline muhulane oma sünnisaarel. “Ma olen vahel mõelnud, et isamaaarmastusest üksi ei oleks minu tagasitulekuks piisanud. Siis sain aga tuttavaks ühe ehtsa Muhu tüdrikuga. Armuvägi võidab ju kõik raskused. Olen tõesti õnnelik, et praegu siin olen,” kirjeldab oma õnnetunnet Heikki Verendel.

Anu Pallas: “Me kirjutasime enne pikalt. Paistis, et saame ühtemoodi naljast aru ja tõsiste asjade kohta olid meil ka vististi teineteise jaoks huvitavad seisukohad. See oli niisugune mõistetamatu hingeside, mis kandis meid kokku. Nagu oma Teise Poole leidmine. See side on minu jaoks täiesti vaimne, aga nii reaalne, et kui me kohtusime, sain kohe aru, et siin “pole nalja natukestki”. Heikki tõi justkui tasakaalu mu ellu tagasi.

Mida ma peale tasakaalu olen Heikkilt õppinud? Viisakust, hoolimist, armastust, julgust iseenda avamiseks. Seda õpib inimene ikka terve elu. Ja ehk olen õppinud seda, et elu ei saa oma kontrolli alla võtta, sellel tuleb lasta kulgeda läbi parimate mõtete ja sügavate tunnete. Meil on ühine iidol: Looja loodu ehk teisisõnu Loodus. Selle keskel tahaksime mõlemad mütata ja ka niisama olla.”

Sealsamas kaunil mererannal on Lepana Anu korraldanud kontserte. Neli suve jutti on muusikud publiku ette astunud.

Eestisse elama asumist Heikki Verendel ei kahetse. “Pärast Anu tundmaõppimist võin öelda, et tegin õigesti,” arutleb Heikki.

Õppinud tundma Eesti ühiskonda, võrdleb aastakümneid Rootsi heaoluühiskonnas elanud Verendel siin elavaid eestlasi rootslastega. “Inimeste vahel on erinevused suuremad, kui ma alguses arvasin. Rootsis on täiesti teistsugune õhkkond, kuidagi soojem. Inimesed hoolivad üksteisest rohkem. Rohkem kui 200 rahuaastat on seal kindlasti oma mõju avaldanud. Eestlased on olnud sõdade keerises ja võõrvõimu all. Siinsetel elanikel on kaasinimeste suhtes välja kujunenud teistsugune vaade,” hindab Verendel inimestevahelisi suhteid.

Heikki Verendel on olnud ka suur rännumees. Üksnes Roomas on ta käinud 86 korda, peamiselt õpilasi juhendamas. Esimene pikem reisikirjeldus “Rännakuil kreeka kultuuri antiikseis jälgedes Türgis” ilmus muhulase sulest 1965. aastal Rootsi Eesti Päevalehes.

“Rootsi arhitektigrupiga Chalmersi tehnikaülikoolist viibib praegu Türgi reisil Heikki Verendel Göteborgist, kes Eesti Päevalehele on lubanud vahendada oma reisimuljeid. Esimese reisikirja saadab ta Anatooliast, kus ta külastab iidse kreeka antiikse kultuuri keskusi Väike-Aasia pinnal,” annab 7. aprilli EPL 1965. aastal teada.

Palju näinud muhulase tööst ja elust Rootsis ning tema reisidest võiks kirjutada eraldi peatüki. Õnneks teeb seda Heikki Verendel ise. Tema järjelugu ilmub Muhulases. Muhulane on avaldanud ka tema isa Konstantini dokumentaaljutustuse Rootsi põgenemisest ja eestlaste-muhulaste sealsest elust.

Tegelikult on ju Kuivastu Kärneri lapsed taas isakoju jõudnud. Nüüdseks on Kärneri koht jälle Verendelite valduses. Heikki vend elab samuti Rootsis ja õde Ameerika Ühendriikides.

“Mu õel on kolm last. Neist ükski ei räägi eesti keelt. Vennal on kolm poega ja kõik nad saavad eesti keelega hakkama. Neil on tekkinud teatud huvi Muhu ja meie isatalu vastu. Minu venna vanem poeg, kes praegu Ameerikas, kavatseb isakodus Kuivastus paar tuba juurde ehitada,” annab Kuivastust Kärnerilt pärit Heikki Verendel teada.

Nõnda siis tulevad Verendelid Muhusse tagasi, kes päriselt, kes suvel puhkama.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 138 korda, sh täna 1)