Tagurpidi-maal Austraalias, kus jõulud on suvel ja potililled kasvavad metsas

Tagurpidi-maal Austraalias, kus jõulud on suvel ja potililled kasvavad metsas

 

Kui ma väike olin, uskusin tõsimeeli, et maakera kuklapoolel käivad inimesed, pea alaspidi. Kasvades muutusid arusaamad ja kinnistus unistus näha oma silmaga seda “tagurpidi-maad” – Austraaliat. Riiki, mis hõlmab terve kontinendi, kus jõulud on suvel, potililled kasvavad metsas, kus linnud ei laula, vaid teevad kummastavaid häälitsusi, kus sõnajalad on puud ja mäed on sinised. Koaalade ja kängurute kodumaad.

Selle unistuse täitumise ajaks sai jõulueelne varasuvi, arvestuste järgi kõige vihmavaesem ja mitte liiga palav aastaaeg sealmail. Aga nii nagu äraspidi-maale kohane, õnnistati seekordset perioodi nii vihma, äikese kui ka päikesega. Ilmaolud muutusid väga kiiresti, ehk nagu kohalikud ütlesid – igas päevas on võimalikud neli aastaaega.

Ettevalmistused sõiduks algasid varakult, sest reisiplaanid olid ajaliselt piiratud ja mida varem lennukipilet taskus, seda kindlam on tunne. Kasulik on ehk ka teistele teada anda, et viisat saab taotleda Austraalia immigratsiooniteenistuse internetiaadressilt ja see kujutab endast päris pikka ja põhjalikku ingliskeelset ankeeti.

Kui viisataotleja on üle 70 aasta vana, tuleb lisaks veel külastada sama teenistuse poolt aktsepteeritavat arsti (neid on Eestis vaid kaks) ja läkitada saatkonda notari poolt kinnitatud tervisekindlustuse poliis. Siit õpetussõnad reisi planeerijatele – varuge aega! Novembri keskpaiga kaamosest jõudsime 36-tunnise teeloleku järel (sellest lendusid kokku 23 tundi) sumedasse suveõhtusesse Sydneysse.

Oma mõnenädalase reisi jooksul jõudsime kogeda maal, kus kunagi pole olnud sõdu, tõelist heaoluühiskonda, abivalmis ja lahkeid inimesi, piinlikku puhtust nii linnas kui maal, siiraid naeratusi. Pidevalt oli tunne, et kõik, mida nägime, on eriline oma suuruses, headuses, ainulaadsuses. Erilise tähelepanu alla sai võetud teistsugune loodus, seda nii taimede suurusest kui liigirikkusest tulenevalt. Eestis toataimi tundval inimesel on Austraalias äratundmisrõõmu päris ohtralt.

Kunagisi põliselanikke aborigeene meenutas populaarne täpikunst ja kummalised kohanimed: Parramatta, Ulladulla, Kirribilli, Wooloomooloo jne. Palju tegeletakse Austraalias lastega – seda teevad nii pered, õpetajad kui ka vabatahtlikud, nii nädala sees kui puhkepäevadel.

Kaunid paigad ja imeline loodus võitsid meie reisiseltskonna südamed. Kuna elatustase on Eesti omast kõrgem, olid seda ka toidu, transpordi, turistilõksude jm hinnad.

Erinevad olid ka toitumisharjumused ja söögid ning muidugi see, et oli just värskete mangode, kiivide ja virsikute aeg.

Kristi Ellart

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 87 korda, sh täna 1)