Varblane pihus ehk Karumustika vallamaja poolpöörane päev (10)

Varblane pihus ehk Karumustika vallamaja poolpöörane päev

 

Kohalik koloriit on alati midagi positiivset või vähemalt peaks seda olema. Tõepoolest, lavastuse tekstis on kasutatud eeldatavasti neid elemente, mida vallaametnikud ja volikogukraed peaksid ära tundma.

Kuna lavastus oli aga adresseeritud tõepoolest just mainitud valdkondade esindajatele, siis võib teksti kohatise tühjuse mõneti andeks anda. Jabur küll, aga mis siis? Võib-olla elu vallamajas ongi nii tühi ja mõttetu. Mina ei tea. Pole kunagi volikogus istunud ega vallaametnik olnud. 

Kui eelnev info lavastuse kohta häälestas pigem millelegi tohutult naljakale, siis pärast etendust võis nentida, et oleks ikka võinud olla rohkem värve küll. Isegi selline mahlane ja kohati brutaalne allavöö-nali oleks läinud asja ette. Praegu oli tekst tavavaataja jaoks kuidagi pooles vinnas. Varblane pihus ei aja iga kord asja ära.

Omaette tähelepanu väärib aga lavastuse kavaleht, mis sisaldab infot Karumustika valla kohta, üsna sarnaselt sellega, kuidas vallad ise ennast internetilehekülgedel tutvustavad. Vallal on oma vapp ja lipp, oma ajalugu, mis ulatub 1228. aastasse, sest siis olla Karumustikat esimest korda mainitud. Valla keskus on Karumustika alevik, maad umbes 200 km (ruudus noh) ja vallarahva arv on 2002. aasta seisuga 2388.

Ühesõnaga, üks keskmine Eesti vald keskmiste näitajatega. Samas peab märkima, et Karumustika vald on ennasttutvustavas brošüüris nii mõndagi valda selles osas ületanud. Veidrustena torkavad silma vallavolikogu esimehe nimetamine vaid eesnime pidi ja koguduse nimi. Ma ei ole kuulnud mainitavat pühakut nimega Taevane Arm, aga eks paavstide rajad on vaid Jumalale teada või oli see vastupidi…

Näitlejate ja lavastamise koha pealt väga ei viriseks. Vallavanem Valmar Kreegi (Virgo Neemre) kohmakuse etenduse alul võis lugeda taotluslikuks ja Anne Veesaare sekretär Vilma paistis sellise lihtsa maaintlina, kellel on tõepoolest iga lumega oma luik. Oma õigust nõudvas maamehes Juhanis (Mait Merivald) oli aga just seda vunki ja elusust, mida reklaamiti. Nii mängu kui teksti poolelt.

Ootamatult ja positiivselt kogu lavastuse tausta arvestades võis aga Lea Kuldsepa rahvamajajuhatajas ära tunda tõepoolest neidsamu maakultuuritöötajaid, kelle töö viljad on näha vaid kulminatsioonihetkedes.
Karu(de) vangerdamine lavastuse algusest lõppu oli päris leidlik. Samuti teise vaatuse tegemine nn kontserdiks, mis korraldati nn kallite külaliste jaoks Indiast.

Esimese vaatuse lõpuks oli lavastuse tempo kuidagi maha käinud. Saal on enamasti päris hea indikaator ses suhtes, et kas köidab ja kauaks. Kui inimesed hakkavad poole vaatuse pealt nihelema, on selge, et midagi on valesti. Muidugi võib kõik veeretada publiku ebaintelligentsuse kaela, aga võiks ka kaaluda omaenese möödalasku.

Ma võin eksida, kuid India tantsu pähe pakutud kõhutants ei vastanud isegi mitte oma kategooria nõuetele. Kui eesmärgiks oli aga rahvast lõbustada ja etendusele kabareelikumat maiku anda, siis lihtsam viis olnuks ilmselt kankaan selgeks õppida. Siis ei oleks ka modellimõõtu albiinolik blondiin pidanud olematut kõhtu ja puusi nõksutama. Jalg lakke ja asi selge.

Samas oli Kalmuneid oma nime vääriline – ei midagi sellist, mida kohalike taidlejate konkurssidel ei kohtaks. Koljatit aga võib vabalt pidada kontsertkava kõige õnnestunumaks numbriks. Rõveroosad särgid ja suht hästi välja mängitud stamppoosid täitsid oma ülesande.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kena keik, aga saab ka paremini, pöörasemalt.
“Pöörane päev Karumustika vallamajas” esietendus 13. märtsil Kuressaare Linnateatris.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)