Paadiehituses on naistelgi oma roll

Paadiehituses on naistelgi oma roll

 

Saare Paadis on naistelgi paadiehituses oma kindel roll. Aastaid Saare Kaluris ja teeninduskombinaadis õmblejana töötanud Asta Tuisk (vasakul) on juba paar aastat Saare Paadis lakkija- ja lihvijaametit pidanud ning tema noorem kolleeg, mandrimaalt Saaremaale kolinud Kristina Semjonov tuli Nasvale tööle aasta tagasi.

“Kõigepealt tuleb liistud lihvida, siis lapiga puhastada ja lakkida. Enne laeva kohale kinnitamist tuleb mitu korda lakkida. Viimistlusmaterjalina kasutame tiigipuud ja mahagoni,” kirjeldas oma tööd Asta Tuisk.

Naised peavad lihvimis-lakkimistööd igati jõukohaseks. Tõsi, suuremate detailide liigutamiseks läheb vaja kahe inimese rammu. Kahekesi saadakse sellegagi hakkama.

Õblukesele mandrineiule Kristina Semjonovile on paadiehitus üha selgemaks saamas. Kristina unistab ükskord jahiga, mille valmimisse temagi oma tööpanuse andnud, merele minekust.

Mõlemad naised ütlesid, et paaditööstuses on töö hästi vaheldusrikas. Lihvimist ja lakkimist vajavad detailid on ju erinevad.

“Kui see töö nii üksluine oleks, ega ma siis oleks siin vastu pidanud,” arvas Asta Tuisk.

Naised peavad tähtsaks sedagi, et iga töötunni sisse jääb kümneminutiline puhkepaus. “Istudes me oma tööd teha ei saa. Terve päev läbi püsti seista on üsna väsitav. Puhkepausidel saab istuda ja puhata,” selgitas Asta Tuisk.
Naiste sõnul kuuletub neile kõige paremini mahagon, mida on parem lihvida ja lakkida. Ühte detaili tuleb neil üle lakkida koguni neli kuni viis korda, mõnikord rohkemgi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 79 korda, sh täna 1)